Kuidas endale kontsentratsioonihäireid tekitada

Absoluutselt maailma lihtsaim ülesanne. Ürita lihtsalt paar aastat lollaka järjekindlusega umbkaudu saja erineva asjaga korraga tegeleda ja - voilà - siin nad ongi. Eile saavutas nimetatud häire täiesti uue staadiumi. Mul oli tervelt - TERVELT! - tund aega tegeleda järjest ainult artiklitest kokkuvõtte tegemisega, kuidas määrata teatud toredaid sertotoniini retseptoreid ajus. Hakkasin suure hurraaga pihta ja... umbes kümne minuti pärast hakkas kusagilt midagi torkima.... nihelesin toolil.... vahetasin markereid... siis hakkasin ümberringi vaatama... kas tõesti keegi ei tulegi ja polegi midagi vaja ja kooriproov või mõni juturing ei hakkagi juba ja kas tõesti ei olegi vaja ühelegi loole arranzheeringut teha või mõnda saadet harjutada või lastele katseid välja mõelda või ise katset teha või... ja kõik need ülejäänud asjad. Ja nii see läkski.

Jah, ma olen harjunud elama kümne minuti kaupa. Siis enamasti olukorrad muutuvad kardinaalselt ja tuleb end ümber orienteerida järgmiseks tegevuseks.... järgmiseks kümneks minutiks. Ja siis uuesti. Isegi mu mõtted on sellised... pinnapealsed, kümneminutilised.

Kae mul üllatust. Oleks pidanud seda enesele kohe realiseerima, et nii juhtub, kui pea ees sajasse tegevusse sukeldusin. Võibolla ma isegi lootsin, et nii juhtub, võibolla saab olla nii rohkem postmodernse maailma hektilisusega kooskõlastuv ja mitte igatseda umbes 4000 aasta taguseid aega, kus juba külalisele kutse läkitamine, tema tulek ja vastuvõtt võttis vähemasti kuu aega, mitte ei tehtud mobiiliga üks kiire vastamata kõne ja järgmise 10 minuti jooksul ei visatud külalist juba välja - mul on nüüd muud tegemist.

Kümne-minuti-maailm. Ei, ma ei süüdista, ei virise. Lihtsalt ise tunnen kohandumatust praeguse ajastuga... ja kui kohaneda üritan, siis lõppeb see just praegu presentse keskendumishäirega.

Õieti polegi see päris keskendumishäire kvalitatiivses mõttes, pigem kvantitatiivses. Sest nende kümne minuti jooksul oli fokuseerumine teemale nii valusalt erk, et justkui oleks üle tundnud seda, kuidas Dostojevski kirjeldab epileptiku hoo-eelset valusat selgust kogu maailma asjades ja olekus.

Jah, aga pikemas perspektiivis on kümme minutit siiski vähe. Mis siis nüüd saab...