Sartre'i õõvastav-kummastavad sõnad

Kas tõpoolest nii võibki olla? Kas tõesti üks seitsme-aastane laps jõuab süvapsühholoogilisele veendumusele oma eksistentsi teatraalsuses ja tühisuses? Et teda jumaldav vanaisa peidab vaid oma kõikevaldavat surmahirmu hoolitseva ja kaasaelava maski taha, et vanaema teostab oma võimuiha teda taevani heaks kiites, et ema armastab teda üle kõige sellepärast, et kedagi teist lihtsalt pole jäänud?
Et üheksa-aastaselt on võimalik hakata surma-usklikuks, kartmata surma, kuna teatakse, et see ei tule enne eluülesande - kõigist põlatud, kuid geniaalsuse sügavaima põhjani tungiva kirjanikusaatuse - täitumist?
Ei, muidugi mitte, Sartre isegi ei püüa liialt veenda, et midagi sellist oleks võimalik, eks selleks ta ju rõhutab hingepiibliks saanud kuulsuste lapsepõlve raamatut, mis hiljem kirja pandult omistab kaugemad väärtused juhuslikele lapse-ea sündmustele.
Ja siiski, oma eksistentsi teatraalsusest võib ehk ka laps aru saada, elades läbi momendi, kus keegi südamest ütleb: kahju, et Simonnet'd siin pole, tema just siit puudubki. Ja laps mõistab, et ehkki tema enda kohalolekut pealtnäha küll jumaldavalt vastu võetakse, ei tunta temast puudust, kui ta peaks olema mujal. See tähendab, et on olemas miljoneid ja miljardeid kohti mujal, kus teda ei vajata. On vaid üks koht, kus parasjagu on tema, ülejäänud kohad on tematud - ja ka ei vaja teda. Kuidas teha end selliseks, et kõikjal vajataks just seda eksistentsi, mis kuulub sellele ehmatuse üle elanud lapsele?
Ja nii astub lavale eluülesanne, pärast pettusi kangelasfilmide jäljendamisest, astub lavale, triiki lõputuid sõnu, mis taasloovad ja uusloovad neidsamu kangelastegusid ja palju muudki, sõnu, mis asendavad kõike ja mille oskuslik käsutaja ise on asendamatu - just nii nagu kadestatud Simonnet.
Iseasi, kuidas täpselt laps ise seda tunneb. 60-aastase suu läbi taaselatud laps pole ju päris see. Ja Sartre pooleldi möönab seda, pooleldi mitte, ta peidab arusaamise võtme piiritult vabana voolava sõnajõe veemolekulide vahele - ja otsi ta sealt siis üles!

Aga ühes tundsin end küll 100% samastuvat Sartre'iga: siis, kui ta kirjeldas progressipüüet ja selle pettumusi. Kuidas kõige parem teos ja hiilgavaim lause on alles ees, kuidas ta ei kannata kiita saada vanade teoste eest, sest uued - need ju peavad paremad olema. Ja millise pettumusega avastab ta, et mõni mõte, taasleitud aastate tagant, enda meelest palju originaalsemal ja kirkamal viisil kirja pandult - on haledal kombel täpne koopia aastatetagusest sarnasest arusaamalahvatusest.

Sageli loen samu sõnu ja samu lauseid, mida juba öelnud ja kirjutanud olen ja pettun kohutavalt - kas siis tõesti paremaks ei saa? Võibolla sellepärast ei suuda ma kirjutada sünnipäevakaartidele samu sõnu, tarvitada sarnaseid vaimustushüüdeid liialt paljude asjade kohta. See pole iseenesest paha - aga tahaks lihtsalt edasi.

Aga mida tähendab "edasi" sõnade ritta seadmise keeles? Kas paremaid grammatilis-semantilisi konstrueerimisomadusi?
Või on "edasi" viit hoopis siiruse ja lihtsuse teel, mis heidab kõrvale üleliigse eputava põimlausevahu ja loetud sõnadega edastab kindluse sellest, et "edasi" polegi eesmärk omaette ja on olemas teisigi dimensioone, kui ühemõõtmeline edasi-tagasi sõit piki eksitentsiaalsete kriiside kriipsjoont.