Entroopia ja viiehäälselt laulvad bassid

Üldiselt on nii, et termodünaamika teine seadus lubab laiskuritel toa rahuga sassi jätta - teatavasti ju kõik reaktsioonid kulgevad nii, et entroopia, see tähendab keskkonna korralagedus, kasvab.

Mis jätab küsimuse, et kuidas siis see inimese elukene üldse võimalik on, kuna keskkonnast erineb ta sellevõrra, et sisaldab eneses vägagi korrastatud struktuuriga korrastatud molekule ja toodab veel entroopiavaest ja kõrgetasemelist informatsiooni ka. Et inimene võiks nagu termodünaamiline nonsenss olla.
Nojah, aga see entroopia kasv - see käib kogu süsteemi kohta. Inimene teatavasti suletud süsteem pole, ta pidevalt vahetab ainet/energiat end ümbritsevaga. Ehk siis et midagi korrastatum ja entroopiavaesem on olukord tema sees, seda enam kasvab ümbruskona entroopia.
Võtke näiteks või õppimine. See on ilmselge entroopia vähendamine enese sees, kuna töödeldakse kõrgetasemelist informatsiooni, lahterdatakse, paigutatakse, luuakse süsteemi enese sees. Ja mis selle kõige tulemus on? Inimese enda ümbruskonna entroopia kasvab hullupööra, kõikjal vedeleb segamini paberilehti, kohvikruuse, õunasüdameid ja shokolaadi ümbrispabereid.
Paraku, olukord on ka vastupidine. Vähemalt minu jaoks on. Kui ümbruskonnas on entroopia juba liialt suureks saanud, kui laboris on kõik paigast, must, kole, kõik asjad on tellimata ja keegi ei hooli nagu millestki, siis üritan ma kõigest väest seda entroopiat vähendada - enese arvelt. Vähemasti mulle tundub nii, et kogu see entroopia kasv koguneb siis minu sisse, kõik keeratakse segamini, mitte ühtki normaalset mõtet või tunnet enam pole, läbini väsinud ja segamini paisatud, pea valutab ja süda on paha.
Loomulikult on see kõik siin jälle mingisugune vabandus, vabandus sellele, et - nagu ma täna hommikul lõplikult avastasin - ma ei sobi siia, sellele kohale. Sest ma lihtsalt ei ole selline inimene. Mõni, näiteks meie instituudi sekretär, suudab korraga tegeleda tuhande asjaga, võtta kõik koormad enese peale ja ikka veel naeratada, aga mina ei jaksa. Ei jaksa, ei jaksa, ei jaksa. Ülesanne on ju tegelikult imelihtne - hoida korda, tellida asju, arveldada, administreerida ja siis pisut ka teadust teha.
Aga näed, ma ei saa hakkama. Kohe nii ei saa hakkama, et selle päeva jooksul kogunenud entroopiaga tuleb mul kodus kõvasti võidelda. Ausalt öeldes vajan ma pärast koduuksest sisse astumist absoluutset vaikust, üksindust, pimedust, vähemasti tunniks ajaks, enne kui see kõikehõlmav pinge ja üle keha vappevärin lõpuks lakkab ja ma jälle funktsioneerida suudan. Ja nii iga päev. Iga õhtu. Kaua veel?
Eks nii kaua kui peab. Aga igatahes mitte enam kaua. Sest lõpmatuseni ennast lõhkuda ei jõua nende entroopialaksudega.

Aga viiehäälsete basside lugu oli tunduvalt lõbusam. Ehk siis et eilne megaproov, mis kestis kaks ja pool tundi ilma ühegi pausita - püsti, istuma, nüüd sopranid, nüüd tenorid, nüüd aldid ja sopranid koos, nüüd sopranid laulavad neid sol-e ja la-sid kümme korda järjest ja uluvad vahele, et ikka õige positsioon(itus) oleks, nii nüüd forte-pianot, nüüd keskaegset hõngu hoosannale, stopp, siin laulavad bassid millegipärast viiehäälselt, aldid, laulge see koht ette, nüüd baa-baa peal, veel kord, fantastiline, nüüd kõik koos, JA -CRUUUUUUUUUUCIFIXUS - ei, see ei ole kulminatsioon, sopranid, noh, nüüd, ET RESURREXIT TERTIAM... kuidas siis ei saa neid fa-sid ja sol-le ühehäälseks, mis häält te seal laulate, nii, nüüd naised, sest enam ei saa öelda, et sopranid ja aldid, ma pole nii musikaalseid basse veel näinud, püsti, istuli, püsti, selg sirgu, ega te õpilased ei ole, vaadake nüüd mind ka, JA----------
Ja lõpuks, kahe ja poole tunni pärast helge näoga - nii laulame nüüd kõik osad veel korra läbi. Inimesed vajuvad näost ära, hakkavad sumisema, dirigent aga pöörab esimese lehekülje, asetab käed puldile ja siis ütleb valjult üle ruumi - ISSAND HALASTA! Reaktsioon on silmapilkne, kohkunud nägudega inimesed on sekundiga sirged, pead dirigendil, noodid õiges asendis, kurk sobivas positsioonis, bassid ühehäälsed ja sopranitel kõrged noodid peas - ega me nüüd nii hullud ka ei ole, et kohe sedasi... siis vaatame nooti ja leiame, et esimese loo pealkiri on Kyrie Eleison, ehk siis sedapuhku dirigent ei kutsunud Issandat appi meiesuguse loomakarja peale, vaid lihtsalt teatas maakeeli loo pealkirja. Dirigent naerab ja punastab, meie naerame ja loodame, et Issand halastab ka dirigendi peale. Ja laulame veel veerand tunnikest. Sedasi siis.