Nonii, nüüd oleme me siis sellega hakkama saanud. Et ära kolinud. Protseduur ise läks hämmastavalt kiiresti ja valutult ja suhteliselt naljakalt. Kuidas me mu tohutuid kastikoormaid (raamatu-armastus võib sõna otseses mõttes koormavaks osutuda, ruumimahukusest rääkimata) jupp-jupi haaval Raatuse 22 kuuenda korruse poole nihutasime, see oli peris koomika. Õnneks olid abiks sellised noored ja entusiastlikud inimesed nagu Piret, Liisa ja mu lugupeetav ema - asi sai korda ja aega ja ruumi jäi veel ülegi.
Vot, see ruumi ülejääk, see hämmastas kõiki, kes mu tuba nägid pakke täis laotuna ja pärast, kui kõik pakkide sisu oli riiulitele-kappidesse laiali hajutatud. Tuba nagu tuba ikka, ei mingeid kolahunnikuid. Aga, armsad sõbrad, see oli pikaajalise kaalutlemise vili! Miks ma muidu enne kolimist kolmel päeval peaaegu et mõõdulint käes mööda tuba kondasin ja kalkuleerisin ja arvestasin ja komponeerisin ja improviseerisin. Ja siis raske südamega 20% oma asjadest Aime juures lihtsalt prügimäele saatsin. Aga asjade üleküllus on masendav. Milleks see kõik? Kui surres kaotab see inimene, kellel kõige rohkem (mõttetuid) asju, siis ma kardan, et ma kandideerin küll sinna kaotajate rivisse.
Igatahes, pärast kaalutlemist ja paigutamist ja mõningast vaevanägemist on senimaani kõik mu toaga rahul olnud. Kõige suurem kompliment oli see, kui Liisa ütles siis, kui ma korraks toast välja läksin, et ta paneb nüüd ukse lukku ja jääb sinna ise elama, sest see tuba meeldib talle rohkem kui enda oma. Kusjuures see viimane asub korralikus korteris, mitte ühikas. Ja mu boksinaaber arvas täna mu toa kohta, et 1) ta tahaks endale ka sellist ja 2) see näeb välja, nagu ma oleks seal juba oma 6 aastat elanud - heas mõttes, et kõik on paigas ja loomulik.
Nii, nüüd aitab kiitlemisest, räägiks parem seda, et kuidas edasi elatakse. Kogu selle nädala olen tegelenud ühika avastamisega. Näiteks pesumasinate ruumi ekspluateerisin üks päev kella 23-ni õhtul. Lihtsalt selle pärast, et tahtsin ja huvitav oli. Uued asjad ja olukorrad on ikka kaasakiskuvad. Nii kaasakiskuvad, et unigi kaob. Jah, mina, seesama inimene, kes muidu ärkas hommikuti kell 6.30 vabatahtlikult, seetõttu ka juba kümne paiku õhtul ära vajus, nüüd ma siis ärkan KELL KUUS hommikul ja magama lähen nii poole ühe-ühe ajal öösel. Eksole. Ega kauaks ikka nii ei saa, aga noh, mõnda aega.
Ja tegelikult peaksin ma ette valmistama kaht loengut, seminari, postrit Rootsi konverentsile, katsetulemuste analüüsi, harjutama lastekoori ja kammerkoori seadeid ja veel midagi, aga...
...aga kirjutan hoopis miskeid mõttetuid asju ja kustutan meilisüsteemidest vanu kirju. Juba viimased tund aega. Appi.
Avatud Uste Päevad läksid ka erakordselt edukalt, nii palju noori abituriente pole küll eal keemiahoonet uudistama tulnud. Vahva.
Olgu, ma siis üritan seda bioenergeetika loengut edasi teha. Kuigi asi on ju ainult elektronides, mis kanduvad ühest kohast teise ja tekitavad gradiente ja reaktsioonivõimalusi ja hingamist. Noh, äärmisel juhul on negatiivsete laengute tõukumine ka mängus, aga seal on needsamad elektronid. No ja sellest siis on mul juba 65 slaidi. Milleks?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar