Kolimine ja leppimine

Nonii, nüüd on see vist tõesti käes. Et ma lähengi ja proovin jälle seitsme aasta järel ühikaelu võlusid ja valusid. Päris vinge tundub. Vähemasti seniks, kuniks mul on roosad unistused ühekohalise toa privaatsusest. No vaatame. Ja ma pole lõpuks ometi nii muldvana veel, et ei saaks hakkama noortemoodi eluviisiga. Jah.

Ja mis kõige vahvam - ma saan LÕPUKS OMETI inimesi külla kutsuda. Jeeeeeeeeeeeee! Ühesõnaga - tulge külla, millalgi pärast selle hullumeelse aja möödumist, kus lisaks kolimisele tuleb ette valmistada kahte loengut, seminari, teha konverentsipostrit, esineda Avatud Uste päeval, korraldada imelikke üritusi, istuda hilise õhtuni kooriproovides, et Schubert lõpetaks ometi selle elektri tootmise kiirusel pöörlemise seal hauas, harjutada klaverisaateid laste- ja kammerkoorile, oi, ja siis tuleb ju järgmine üritus ja loeng ja laulmine ja ema sünnipäev ka... ühesõnaga, aitab liigsetest kohustusplaanidest, külla peab saama. Igatahes, nagu apteeker ütles seal Lutsu "Suves".

Aga Schuberti "Missa G-duur"... oehhh... sellega me oma kaela murrame. Me pole ju mingi proffide koor. Ja sellegipoolest - kui mõni koht näiteks Credost juba välja tuleb - see CCRRRRRRRRRRUUUUUUUUUUUCIFIXUS - just nimelt nii, saateks Kausteli "It should HURT!" - vau, see juba on midagi. Selle nimel võib proovi sõjaväelise korra täiesti vabalt välja kannatada, isegi seda nautida. Aga näis, kuidas me sellega hakkama saame.

Ja leppinud olen ma Lady Sharrow'ga, keda ma natuke liialt vara mustama hakkasin. Muidugi, tema mõnevõrra ülbed väljaastumised alati ei meelde, aga üldiselt on ta... iseseisvalt omapärane. Kui asi nii edasi läheb, hakkab Banks mulle meeldima. Mitte küll tema seisukohad ja teemad ja romaani ülesehitus ehk, aga see, mismoodi ta inimesi ja olukordi kirjeldab. Vat sedasi.

Aga ma siis nüüd kolin.