Schubert. Schubert. Ja veel kord.

Nii. Eelmine nädal oli... nii pehmelt öeldes... ee, ei, eelmise nädala kohta ei olegi võimalik pehmelt öelda. Üleüldse ei ole võimalik aru saada, kuidas kõik asjad sedasi läksid ja kuidas nad ikkagi in summa summarum päris vaimustavalt lõppeda said.

Noh, igatahes vahemikus esmaspäev kuni reede pärastlõuna oli mul iga viie minuti tagant tunne, et hakkan nutma või karjuma või saan kohe infarkti. Ja millest see kõik tingitud oli? Väga suures jaos iseenese peas kokkukeeratud läbi- ja väljapääsmatust labürindist. Ei ole tarvis enesele ette kujutada mingeid kangelas- ning kannatajarolle, sest see, mis oli, pole ju teps niiväga eriline. Lihtsalt üks nädal, kus asjad kõik kokku said, kõik need kaks loengut, poster, kooriproovid, esinemised, lindistamised, matus ja siis veel mustmiljon tavatööd, mida niikuinii kogu aeg tarvis teha. Ja süüdistada teisi, et nad ei suuda mõista, et nad ei halasta kasvõi niipaljukest, et midagigi ära jätta, et milleski arvestada, et mul niigi keeruline kõigi nende asjadega hakkama saada - noh, lõppkokkuvõttes on see nädal läbi, mina elus ja kõik asjad tehtud. Ei midagi pole ära jäetud. Mitte kõige vähematki. Ja parem ongi, sest miks kuhjata ärajäetud asju mõnesse teise nädalasse, kus veel liiatigi pole olemas SELLIST lohutajat. No Schubertit muidugimõista.

Mõeldaks, et alguses tundusid need lood venivate, igavate ja mõttetutena. Ja kui siis äkki olid käes ühendproovid ja kui siis kolmapäeva õhtul Elleris koos sümfonietiga neid päris-päriselt laulsime - siis kadus isegi maa alla matta tahtev masendus "Gloria" võimsate avataktide varju. Seisad, ümberringi kõik teised, pilk energilisel dirigendil, pole tarvis kõrvalolijal käest kinnigi võtta, tunnetamaks seda, et tegelikult hoiame kõik üksteisel käest ning rõõmustame neist võrratuist helidest, mida poleks osanud arvatagi ennast tekitada võivat.

Ja see esinemine reedel... oehh. Kui varem pidevalt range, nõudliku, tähelepaneliku pilguga dirigent äkki mõne imeilusa "Kyrie" või "Sanctuse" koha peal läks sellist nägu, et.... et.... ma ei tea, kuidas seda ilmet kirjeldada, võibolla sobiks sõna "võrratu" kõige paremini, no igatahes - midagi paremat annab soovidagi.

Ning edasi läks juba kõik kuidagi helgemalt. Kuidagi vähem surutult. Kuidagi vähemate halbade mõtetega.

Ja nüüd siis on uus nädal, eks näis, mis sellest saab. Ainult et Schubertit pole ses nädalas. Kuidas ilma selleta hakkama saada, on juba keeruline. Ma oleksn nõus rõõmuga veel mitmeks selliseks nädalaks, kus õhtused kooriproovid laiutavad end juba unetundidesse, kui ainult saaks veel midagi sellist... aga kaunis oli seegi, mis oli. Nagu öeldud, hetk võib olla ilus, kuid sellesse jääda pole mõtet. Küllap tuleb midagi uut. Küllap tuleb.