Kümme drahmiraha ehk tarbijapõlvkond

Ma pole tegelikult kunagi päriselt sellest tähendamissõnast aru saanud. Noh, teate, et naisel on kümme drahmiraha ja siis ta kaotab ühe ära ja korraldab kodus põhjaliku läbiotsimise, leiab raha üles ja paneb naabritega peo püsti, et raha kätte sai. Eriti see lõpuosa tundub mulle kummaline: kui ta raha otsis, siis miks ta selle sama hoolimatult pidu korraldades ära raiskas? Kõlab nagu Vahtramäe Emilist pärit jutud olematu raha säästmise puhul kommi ostmisest.

Täna hommikul kuulsin, et arvatakse, et kuna vanasti oli komme drahme ka kaelakeedes kasutada, siis äkki oli see kümme drahmiraha hoopis mingi kee koosseisus, mis oli vaarvanematelt päranduseks saadud. Ühest küljest teeb see taolise otsimisoperatsiooni ja järgneva peo muidugi tunduvalt mõistetavamaks, teiselt poolt, kui meie põlvkonna vaatenurgast vaadata, siis hoopis segasemaks.

Mis, mingi iidvana ja kindlasti koledaks muutnud kaelakee miski jupats? Ostku uus! Mis tähendab vanavanemalt päritud - täielik igand ju siis, moest väljas ja puha... Ja veel pidu? Hm.

Seep see ongi. Tänapäeval pole teatud tüüpi emotsionaalne pärand - kui see pole just midagi väga suure rahaga seotut - enam mingi väärtus. Vanaemad pärandavad harva lastelastele vanu kihlasõrmuseid ning kunstiväärtuslikke keesid - ja kui pärandavadki, siis laste silmis ei oma need enam seda tähtsust. Meil on vaja osta võimalikult silmatorkavaid UUSI asju - ja need siis peatselt jälle minema visata. Ja eks sellepärast suhtume ka hoolimatult OMA lastele jäetavasse pärandisse, vähemasti sellesse, mis ei puuduta raha ning kinnisvara. Loodus, puhas vesi, võimalus käia päikese alla kartmata otsekohe haigestuda nahavähki - no mis siis sellest. Pärast mind tulgu või veeuputus. Jah, mulle tundub, et kõige tarbijaühiskonna hüvedega koos on kaduma läinud pärandi tähtsus, armastusega laekanurgas hoitud pisikese ja rahaliselt väikese meenutuse tähtsus. Üleüldse kõik, mis seostub emotsioonidega. Või surmaga.

Sest pärand tähendab ju mingil määral surmale mõtlemist. Ja ma ei vihka oma elu ometi sedavõrra, et mõtleksin pärandist. Ning kellegi teise pärand tuletab paratamatult meelde selle teise kaduvust, millist teed kardetavasti minagi kunagi käima pean - ei, sellele ei mõtle.

Jah, parem poest ostetud papptaldrikud kui mõranenud valge portselanalus vana-vanaemalt.

Siiski, mitte päris. On palju neid, kelle jaoks on pärand tähtis. Kuid juba fakt, et selliste kümne drahmiraha tüüpi tähendamissõnade ilmselge arusaadavus kipub hajuma, viitab, et oht on olemas. Vähemasti minu jaoks küll.