Teooria ja praktika

Täna hommikul lugesin ühest Watchman Nee raamatust oma elu kõige ilusama mõtte. Üritan seda kuidagimoodi oma sõnadega kirja panna, kuigi see mul iialgi sedaviisi puudutavalt välja ei tule nagu temal.

Sa oled noor ja õnnelik naine, just abiellunud. Su kaasa on maailma ilusaim ja ideaalseim inimene, kes olla võib - ja seda mitte üksnes sõnades, vaid kõiges, mida ta teeb ja ette võtab. Vahel tundub suisa ebamaine tema täiuslikkus... suisa hirm tuleb peale.... ja siis hakkab see hirm üha sagedamini ja sagedamini peale tulema. Ühtäkki märkad, et seesama ideaalsus, mis iseloomustab su abikaasat - seda nõuab ta ka sinult, jah, SINULT! Oojaa, loomulikult oled sa veendunud, et kui su armastatu on täiuslik, suudad ka sina selleks saada. Sa püüad ja püüad, päevast päeva, esialgu rõõmuga, siis järjest kahaneva innuga, siis masenduse, meeleheite, pisarate, kokkupressitud hammastega - ma PEAN olema selline ideaalne nagu tema nõuab. Tühja, kõik tühja. Oled minuti või paar juba oma meelest täiuslik - ja siis kukub kõik jälle kolinal kokku. Oleks su kaasa siis pisutki AITAKS neid võimatuid nõudeid täita. Oleks ta mõistaks sinu läbikukkumisi ja ebaõnnestumisi - mõistaks ja mitte hukka mõistaks.... Aga ei, aga ei. Ta on justnagu võimetu oma ideaalsuses sulle abikätt ulatama, sulle lisajõudu andma, et suudaksid täita tema ideaalsusnõudeid. Ja seda tead sa nüüd kindlalt, et OMAST jõust sa seda ei suuda.

Ja siis sa äkki näed. Näed TEDA, kes oleks kui alati su kõrval olnud. Teda, kes sind sageli kurvalt vaatab, kui omajõulise ideaalsuse töntsidel tiibadel lennata üritad. Teda, kes on tegelikult niisama täiuslik, kui su kaasa, kuid kelle silmis ei ole Käsku, on vaid Arm. Kelle kõrval olles peaksid sa olema vähemasti sama täiuslik kui sinult praegu nõutakse, ei, veel palju, palju täiuslikum, kuid Kellelt võid sa alati jõudu ja abi saada, kui ise nõrked, veelgi enam, oleks, nagu Tema Ise teeks selle kõik ära, mida sina tegelikult ei suuda.
On vaid üks asi... ta pole sinu abikaasa. Sinu abikaasa on endiselt Käsk, küll imeline, kaunis ja ideaalne, kuid iialgi mitte võimeline teises tooma esile ilusat, vaid ainult soppa, rääma, rämpsu, ebatäiust. Ja temaga oled sa laulatatud, kuni surm teid lahutab. See on kindel, see on teie Vana Testament.

Sa võitled kõigest väest, et saada Tema, Armu omaks, kuid see pole võimalik, kuni su eelmine abikaasa veel elab. Alles tema surmaga oled sa vaba, vaba minema koos Temaga, kellele su süda iga päevaga üha enam ja enam tuksub, Kellest sa tead, et Tema annab jõu. Ainult Tema. Kuid sa oled ahelais. Ahelais, mis näivad katkematud olevat. Sest selgub, et sinu ideaalne ja kaunis abikaasa on surematu. Käsk on igavene. Mitte miski ei päästa sind neist sidemetest. Mitte miski. Või...... või siiski?

On ka teine võimalus. Miks peaks see ideaalne surema, surra võin MINA!!!! Mina suren, siis olen sellest sidemest lahti, mis mind köitis küll ideaalsusega, kuid mis ei toonud muud kui masendust ja läbikukkumist.
Ja sa valid surma, valid vabatahtlikult, kuna armastad üle kõige Teda, Kelle silmades on lootus, on Armu, mitte Käsu seadus, on Uus, mitte Vana Testament. Sa sured - kõigele siin ilmas, oma püüetele, oma tahetele, oma ambitsioonidele, sured, jätad hüvasti iga seni kalliks peetud teega, iga rõõmuga loetud raamatuga, iga kergemeelselt naerdud naeruga. Ja see pole teps mitte raske, sest sind täidab üleni nii suur armastus, et oma elu selle kõrval on täiesti tühine. Tunned, et vihkad oma elu, kuna see lahutab sind Temast.

Sa sured ja oled seega lõplikult vaba abielusidemetest Käsuga. Ja seal surmas, seal lõppude lõpus tuleb sulle naeratades vastu Tema, käed avali, mitte üksainumas asi enam ei seisa teie vahel, mitte pisimgi käsk või keeld - ja sa tunned, et nüüd võid sa neid kõiki täita, sest Tema aitab. Ta ulatab sulle käe ning tõstab su üles surmast nii, nagu Ta ise kord ühel valgusest heliseval hommikul hauakivi ukse eest lükkas ja läks, purustades surma ja võites kaduviku armastusse. Sa hoiad Temal käest ja lähed läbi maailma, mille jaoks oled tegelikult surnud, kõik laulab, loob ja luuletab ja kõik on nii kaunis, nii kaunis kui ei iial varem. Kõike püüdes olid sa kaotanud kõik, nüüd, kõigest loobudes saad sa elusail silmil joobuda Tema kätetöö võrratust ilust.


Niisugune oli siis mõte, kuid arvake ära, mis juhtus pärast seda, kui raamat pandi käest ja tuli astuda uksest välja oma toimetustesse.

Jah, vaat selline see ongi. See elu. Või surmaigatsus.