Täna, esimene kord üle juba umbkaudu kaheaastaseks veninud ajatühimiku tunnen end oma laboris konkurentsitult, lõplikult, lootusrikkalt, ebanormaalselt hästi. Enam ei ole reservatsioone pealkirjadega "Ainult nende toredate inimeste pärast siin" või "On ju minu kohustus see katseseeria veel ära lõpetada"... ei, ei, ilma reservatsioonideta.
Dopamiin vabaneb, heljudes meeleolukalt naalduva tuuma sünaptilistes avarustes, seondudes D1 ja D2 tüüpi retseptoritega ning põhjustades kõike seda head, mida ta põhjustab. Ja mitte mingisuguste kofeiini või EtOH molekulide manustamise peale, vaid ise, vabatahtlikult, rõõmuga.
Kui vähe on selliseks tundeks vaja. Ainult uut suunda, uut huvitavat väljakutset, uut eesmärki. Enam ei ole tegu enesest väljapunnitatud mõttetute õlekõrtega, millest haarata. Jah, need õlekõrred olid ka väärt, kuid mitte üksi.
Nüüd ma tunnen, kui tore, kui lõpmatult tore on alustada uue teemaga, kõik artiklid on tundmatud, kõik põhjustavad uudishimu kontrollimatuid puhanguid, kõik tekitavad uusi ja uusi ja uusi mõtteid, nii et pea tahab lõhkeda.
Võibolla jah, jagasin vahepeal liialt vabatahtsi ära mõne uue teema algatamise võimaluse, kuid... kuid see on ennast saja-, ei tuhande-, ei miljonikordselt ära tasunud, oleksin nõus kannatama seda ideetuse depressiooni veel vähemasti aasta jagu, see inimene meil laboris on seda absoluutselt väärt.
Tjah, ilmselt see kontrollimatu dopamiinitaifuun möödub peagi, eriti kui tööle asub minu uus armas sõber serotoniin, 5-HT7 (ja ilmselt ja mõnede muude alatüüpide) retseptorite esituses frontaalkoores, mis natuke maha tõmbab dopamiinivaimustuse, kuid loodetavasti suunab mind konkreetsemalt teemaga tegelema.
Oh, täitsa lõpp, mul on hetkeks tunne, et ma jõuan kõike, mis sellest, et veel eile oli mul kindel arvamine, et ma nendegi toimetustega küll kindlasti hakkama ei saa, mis mul eilse seisuga olid. Tänaseks on tööd kahekordistunud, kuid ind, see on vähemasti kümnekordistunud.
Ei, ma tean, see läheb mööda. Peabki minema. Aga mida ma tean, on see, et sellist dopamiini vabanemist pole mul siin laboris olnud juba liiga pikka aega. Ja see, mis praegu toimub, on loodetavasti valiidne põhjustama uusi sünaptilise plastilisuse tsentrikesi, mis hoiavad mind liikumas järgmised kuud.
Ja tänu kellele?
Teadagi.
Nagu alati ja kõik.
Oh, miks Ta mind küll nii hoiab?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar