Mastipüstitus, vol teine õhtu

Et siis niiviisi. Käivad need lood siin. Juba 15 aastat.

Ma mõtlesin varem, et ma usaldan Jumalat päris hästi. Mõtlen siis nüüd igaks juhuks uuesti.

Tänane hommik. Eile öösel magama kell pool neli, hommikul pool seitse üles. Ameeriklased juba uniste nägudega kõnnivad ringi, üritavad ise kohviautomaati käima saada, tulutu ettevõte. Inimesed, kes teavad kesklaine ülekandest ja jaamade püstitusest rohkem kui mistahes doktorikraadiga füüsik, aga kohviautomaat käib üle jõu. Päris äge.

Hommikusöögi ajal selgus, et:

a) kuna "SIDE" ehk siis töökoht umbkaudu 5 kilomeetrikest hotellist eemal on tühjaks varastatud, pole seal ei veepumpa, vetsu ega üldse mitte midagi elamisväärset, ehk siis täna tuleks alustada nende korrastamisest-taastamisest, et üldse midagi ette võtta suuta
b) seejärel helistas transpordifirma boss ja teadustas, et homse asemel tuleb meie transmitter täna, kohe, tunni pärast
c) loomulikult polnud mitte kusagilt selleks ajaks võtta laadijat, ega treilerit, mis selle kohale toimetaks, töökoha korralikust seisundist rääkimata
d) professorihärra, kes saabuva masti ümber toimuvaid töid ning äraviidava transmitteri korralikku ja turvalist, ilma kõrgpingeplahvatusi ja enesetappe ja poole Pereraadio levi kadumist, teisaldamist pidi juhatama, oli jätkuvalt kadunud, kuigi tema pagasi oli juba eilsest Eestis
e) jne.

Ja mis siis sai? P teatas südamerahuga: "You pray, I'm calling." Jumalale? Tundus vist nii...

Võtnud ette salvrätiku, kirjutas boss JC kogu meie muredekoorma punkt-punkti haaval üles, jagas inimeste vahel teemad ära ja nii oligi.

Täna õhtuks:

a) on SIDE enam-vähem OK
b) transmitter maha laaditud, ehk siis kõik tõstukid-treilerid ja muu kraam saadi tunni jooksul olematutest allikatest pärapõrgusse toimetatud
c) professorihärra lõpetas just hilise õhtusöögi ja on turvaliselt meie hoole all ja
d) kavandatud plaanist ollakse päeva võrra ees ning homme minnakse juba professorihärra juhendamisel objektile.

Ma ei liialda, ma vähendan, sest ma täpselt ei tea isegi kõiki fakte.

Ja see pole mitte extraordinary case, vaid see ongi selle 15 aasta jooksul toimunud erinevate talgute ARGIPÄEV.

Kõige selle keskel oleme me köögikatadega päev otsa ainult porgandeid lõiganud, kohvi keetnud ja lauda katnud. Ja objektil oma silmaga kaemas käinud, kuidas sünnib järjekordne igapäevane ime.

Kuidas oleks mul pärast seda kõike üleüldse võimalik - olemata totaalselt pime, loll ja järeldusvõimetu inimene - ütelda, et Jumalat pole olemas?

Ja mida tähendab "usaldus" selles kontekstis?

Natuke ekstaatiline ja hüplik sai vist, aga mida sa enam tahad, kui ma olen suurema osa tänasest päevast ringi käinud taldrikusuuruste silmade ja põrandani alumise lõualuuga. Ma ütleks, et anatoomia saab vist nende päevade all kõige enam kannatama.

Täitsa lõpp.