Saatjatalgud vol 3: blind

Kui pime ikka üks inimene olla võib ümbritseva maailma suhtes! Muidugi ei ole võimalik kõike ja kõiki teada. Ometi on ikka kummaline küll mõelda, et veel pool aastat tagasi ei teadnud ma mitte vähematki Jim ja Laurel Carlsonist, TV-st ega kellestki selles vennaskonnas, tänu kellele tegelikult Pereraadio pole ainult suvaline ühe-linna-ühe-tänava jaamakene, vaid kelle saateid näiteks Venemaal kuulab ehk veerandi Eesti rahvaarvu suurune kuulajaskond. Või rohkemgi?

Ah seda egoistlikku pimedust, mis piirab su ainult oma tegemiste ja oma tähtsusega. Kui oleks ainult võimalik see kõik maha panna ja ära unustada, siis vist polekski tiibu vaja et lennata, niisama hakkaks nii palju kergem. Kahjuks aga on need enesekesksuse jalarauad ikka nii tugevalt mu jalgade ümber, et äkki polegi pääsu? Ainult siis kui mõni muu elu lihtsalt sisse murrab, ainult siis märkan vaadata, ainult siis saab see nii kõnekaks, et äkki oled kui teise maailma sattunud, kuhugi, kus asjad käivad väiksema tseremoniaalsuse ja suuremate tegudega kui harjunud.

See kõik sai alguse ilmselt 1993. aastal, Oleviste pisikese stuudio ehitusega. Võin nii mõneski faktis eksida, kuna lihtsalt ei suuda seda kõike meelde jätta, mis Mare räägib, aga mõned olulisemad asjad ehk siiski. Mõni aeg varem olid üle terve USA, eri osariikide erinevate tehniliste oskustega mehed saanud südamesse kutse Ida-Euroopasse, eriti Baltimaadesse, eriti Eestisse. Ja taolise kutse sai ka P siinsamas Eestis. Kui täpselt nad teadsid, mis toimuma hakkab, siis kui nad esimest korda Eesti pinnal kokku said, kui hästi kujutasid nad ette, et võhivõõrastest meestest, kes üksteist iial näinud ei olnud, kasvab kokku säherdune võimas perekond, kes kümme aastat Eesti kristlikku raadiot arendab, alustades FM ja jätkades AM sagedustel ja jõudes sedamoodi Venemaani välja... kes oleks võinud aimata. Ühestainsast stuudioehitusest. Siis tuli juba Tartu mast ja kohtumine TV-ga, kes toona alles tuhast tõusis ja kes pisut hiljem nendesamade ameeriklaste tarvis ühe meierei ülemisele korrusele eraldi hotelli ehitas, kuid kes tol 1997. aastal oli ainus, kes uskus porijärve masti ehitamise projekti - ja siin see meie 89 MHz siis on, poriloigus või mitte, aga töötab... Pärast eri projektide läbiviimist Tallinnas jõutigi lõpuks sinna, kus oleme praegu, mastideni ja saatjateni, mis on piisavalt võimsad, et jõuda poole Venemaani ja teha Pereraadio vene poole tööst midagi, mis on, vähemasti potentsiaalilt, vist juba kaugelt suurem sellest, mis kostab 89 MHz alt. Ja kui paljud sellest teavad? Vene Pereraadio, mis see veel on???!!!! Jajah, mu enese küsimus pool aastat tagasi.

Selle projekti viimase osa, kõige võimsama saatja paigaldamist on mul siis võimalik pealt näha ja kogu oma pisikese jõu ja nõuga toiduvalmistamise ja muiduaitamise koha pealt kaasa lüüa.

Arvan, et ma olen nende kahe päevagagi juba nii palju õppinud, et valus hakkab. Õppinud seda, kuidas on võimalik palvetada. Kuidas sellest sündmusest ei pea tegema happeningi, ei pea kogunema "Lootuse" festivalile või teatama eriti pühalikult, et nüüd on kirikupalve koht. Ei pea üldsegi kasutama rafineeritud väljendeid ja luulelisi ning suuri sõnu, ei pea nõudma täielikku vaikust ja eraldumist, mitte kui midagi. Ümberringi võib käia elu oma täies hiilguses - telekas lõugab vene keeles, raadio eesti keeles, CD inglise keeles, majajuhataja seletab, kuidas tolmu võtta, keegi hõikleb telefoniga - ja kõige selle taustal jagatakse vaikselt ja asjalikult tööülesanded kätte: sina palvetad selle eest, et me saaksime täna need tööriistad, sina selle eest, et see kaabel ei plahvataks, sina TK pagasi eest, mille saabumine on hädavajalik transmitteri tuunimiseks...

Oi kui skeptiline ma selliste asjade suhtes kunagi olin. Oi kui lihtne oli mul sellist eluviisi ei-tea-mis sõnadega nimetada. Täpselt niikaua, kuni ühel hetkel oled seal sees ja ahmid õhku, sest nii käibki. Nii lihtne. Nii võimatu. Nii... nii...

Milline külm ja vihmane päev oli täna, eilse padupäikesepaistega võrreldes. Aga kui see transmitter oleks täna tulnud? Mis oleks taevast alla sadav vihm elektroonikale teinud, isegi kui see on pakitud ja isegi kui mahalaadimine ei võta eriti aega? Ja kui külm ja paha seda kõike teha oleks olnud? Nüüd on pea nelja päeva töö kahega tehtud, homme saabuvad juba sakslastest täppishäälestajad. Kogu tehnika on eimillestki esile manatud, kõik varastatud kaablid asendatud, professor olemas.

Meie tänased realitid olid:

a) professorihärral oli siiski 4-st kohvrist 2 kadunud ja kuna kõik transmitteri tuunimiseks vajalik kraam oli ilusasti 4 kohvri vahel laiali jaotatud (meenutab kuidagi selle laboratoorse HIV viiruse safeti-trikki, kus kogu kraam on 5 erineva plasmiidi sees, et mingit nakkusohtu poleks), siis ilma nende kaheta ei sünniks midagi.

See on kena näide selle kohta, et ega siis meil siin miski eduteoloogia ei ole, näiteks pagasi on siiamaani kadunud, kuigi nüüd on juba suhteliselt selge, KUS ta kadunud on, kahe ümberistumisega reisi kohta suhteliselt kobe saavutus

b) tänased tööriistad olid muidugi ka puudu, kuna, tuletan meelde, SIDE oli ju tühjaks varastatud

Igatahes ühestki vajalikust tööriistast puudust ei tuntud, kuigi P sai vist mitu korda Tartu vahet käia

c) Kuna tegelikult pidi saatja saabuma juba jaanuaris, siis kuhugi olid kadunud manualid ja ilma selleta on äärmiselt risky uut saatjat üldse kuhugi lülitada

Tundub, et professorihärra on võimeline asju ka ilma manualita ruulima


Üldiselt tavaline päev, hirmsad asjad juhtusid vist eile ära ja see, kuidas siis kõik lahenes oli ikka midagi tõeliselt hoomamatut.

Köögielu oli täna tunduvalt lihtsam kui eile, sest asjad lihtsalt loksuvad paika.

Tegelikult olen ma aga praegu hoopis Tartus ja sisse sõites ei uskunud ma, et see on võimalik. Et kahest päevast on enam kui küll, et linna tagasi saabudes tekiks tunne: kas ma saabun teisele planeedile? Tsivilisatsioon on pisut heidutav, kuigi usun, et kõrgtehnoloogiat jätkub meile ka sinna metsa sisse. Ootangi juba pikisilmi, et saaks sinna imemaailma naasta. Peatselt, loodetavasti, kui Jumal lubab.