Saatjatalgud vol laupäev: totaalne muutumine

Kes oleks ometi arvata võinud, et pärast sihukest õudsat reedest ilma on laupäev nagu muinasjutus, soe, päikseline, veetlev. Tegime Arina ja Leenaga pikema jalutuskäigu mööda küla, photoshootisime iga ripakil traktori ja põneva postkasti ja jalutava kure juures, laulsime vene ja inglise ja eesti keeles ja üldse oli tore.

Alates reedest mängis meie söögitoas valjult ja järjekindlalt AM 1035. Kui jalutuskäigult tagasi jõudsime, olin sunnitud Arinale röögatama, et tema raadio miskipärast mängib ainult lennuki maandumise häält. Aga alles in ordnung, see oligi suurte katsetuste algus, kus üht, teist ja äkki ka kolmandat transmitterit masti taha lülitati ja vaadati, mis siis saab. Ikkagi lahe on raadio boss olla, saad töö viljakust online kuulata, kui vakka jääb ja sahisema hakkab, siis on jama, kui keegi eetrisse lolli sõna ütleb, saab kohe süüdlast sõimata... põnev elu neil ma ütlen.

Panime suurte bosside peo ajaks kinni kella 13, kringlid-tordid-koogid said tellitud, õhtuks aga valmis roog hot dog-cold dog või tegelikult küll Frankfurter-kirju koer. Viimast lahti lõigates tahtsid pisarad vägisi maitseaineks lisanduda, sest äkki tabas mind teadmine, et pärast nõudepesu pakin ma asjad kokku, panen Mare autosse ja siis näen oma kalleid american guy'sid viimast korda sedamoodi; homme, pühapäeval, on juba puhkepäev, ainult tore välja söömise minemise üritus veel ees, sest pühapäev otsustati kitchen-tantadele vabaks anda.

Kõnekeel oli muutunud lootusetuks vene-inglise-eesti keele sulamiks, põhiline, et kõik köögitöölised sellest aru said, muidu oleks juba keeruline olnud.

Viimased 20 minutit ärasõiduni. Kuulasin shokolaadi-Jimi plaate, rääkisime niisama sinna-tänna kui äkki selgus, et ma oskan klaverit mängida. No seda oli ju vaja näidata või midagi, hoolimata minu complainimisest, et klaver on totaalselt häälest ära ja klahvid jäävad kinni. Nii möödusid viimased hetked klaveri taga, sümboolne küll, kurb ikkagi. Aga see lõpp, mis pidi lõpp olema, polnudki seda veel. Ei veel, sest tuhapilvedel oli oma sõna kõigele sekka öelda. Kuid sellest hiljem.

Õhtul tagasi Tartu kodus oli imelik olla. Kodu kui selline oli saanud ju hoopis teise tähenduse: selle, kus on suurte padadega köök, tammepuust laudadega söögisaal ja pisikesed armsad hostelitoad, ameerika ja saksa mehed, Leena, Arina... Ometi oli see igati tähenduslik õhtu. Sattusime Mare ja Jannega peale filmile, mis rääkis täiesti nagu meie ameerika meeste saatusest, sellised kokkusattumused et appikene küll. Carlsoni maja täielik koopia, ajuhäirega naine, kannatused enese salgamisel ja lõpuks ka bad guy, kes ümber kasvas. Kui kogu ülejäänud lugu näis olevat täpipealt Carlsonist, siis bad guy'le näitasime kõik sõrmega ja ütlesime: Michael, Michael.

Kas ka tema ümber kasvab? Mõningased märgid selleks olid igatahes olemas. Hommikusele palvesoovile transmitteri katsetuste kohta noogutas ta suurelt kaasa - ei mingeid "5 lihtsat reeglit"-juttu enam. Suitsutegemise jutt polnud enam provotseeriv ja tikke tuli ta õige vaikselt laenama. Vene meestega nazdarovje-sto gram mängimisest ei olnud poolt sõnagi. Niigi suured silmad läksid aina suuremaks ja ilme aina imestunumaks... ja aina alandlikumaks.

Ning sealt ta tuli: pühapäeva hommikul lauas istudes teatas Paavo, et tal oli Michaeliga olnud Vestlus. Algas kõik ikkagi suitsude järele virisemisest ja seega oli Paavo teel transmitteri juurde oma auto teeristis kinni pidanud ja andnud valida: pöörame vasakule - suitsude järele poodi; pöörame paremale - saatjamaja juurde õppima.

Michael oli hetke vakka ja urises siis läbi hammaste: "Turn it to the right!"

Ning tagasiteel õppustelt oli ta viimaks avaldanud, mis mulje need kolm päeva temas tekitanud olid. Kuidas ta ei suuda uskuda, et mehed omavahel nii hästi läbi võivad saada, kui suur hoolimine ja armastus üksteise vastu sellest grupis valitseb, kuidas on võimalik, et nad oma taskust kõigele peale maksavad, oma aega ja jõudu millekski niisuguseks annavad ja selle kõige juures ja veel suurepärast tööd teevad. Kuidas on võimalik, et inimesed istuvad kokku ja palvetavad nagu oleks see maailma lihtsaim asi ja siis juhtuvad kõik need imed nagu NEED oleksid maailma lihtsaimad asjad. Ja see kõne kestis ja kestis ja lõpuks tegi ta ka veel Pereraadiole sellise annetuse, et ilmselt läks sinna kogu see raha, mis ta siin teenis ja seda polnud mitte vähe, sest transmitteri häälestamine pole mitte tavaline töö.

Ma arvan, et see konkreetne lugu on minu jaoks kõige suurem ime kogu selle nädala jooksul. Igasugu asju võib juhtuda, päike tulla keset vihma ja äike selgest taevast, kraana, generaator ja kaablid täiesti eimillestki, aga see, kui inimese mõtetes ja südames midagi muutub, see on see kõige ilusam ja kõige imelisem asi üldse.

Nädal algas kauni esmaspäevaga, kui transmitter ootamatult päev varem saabus: hiljem oli näha kui hirmus ilm oli teisipäeval ja kui paha oleks olnud väljas asju tõsta ja asjatada. Kogu nädala kui mehed sekeldasid sees, sadas vihma ja oli koerailm. Ning sel päeval kui nad jälle välja pidid minema ja transmitteri ning masti vahet jooksma, laupäeval, oli ilm kaunis ja päiksepaisteline ja soe. Ja SELLEKS ajaks kui tuli hakata katsetama masti-saatja koostööd rasketes tingimustes, tuli taevast nagu tellimise peale vihma ja äikest.

Ja Islandi vulkaanidest tuli järjekordselt tuhka nagu selgus.