Ma ei saagi aru, kuidas ma selle kolmveerand ööpäeva eemal olemist välja kannatasin. Noh, tegelikult oli ju Tartus päris tore, eriti Chemicumis, Reeda loengus käia ja puha.
Siin on kah vahepeal igasugu asju juhtunud. Seoses külmenenud ilmade ja TK ikka veel kaotsis oleva kahe olulise kotiga on nüüd siis ajagraafikust väike mahajäämus tekkimas, mis pole üldse eriti tore, sest pühapäevaks peab kogu täppishäälestus tehtud olema ja asi sisse lülitatama, aga mis sa siin lülitad või oled, kui eelmises saatjas oli tulekahju ja enne uue saatja juurdelülitamist tuleb eelmise saatja veakoht likvideerida ja selleks on TK kahte kaotsis kotti tarvis. Tundub, et homme on jälle, mille eest palvetada, nii et seda nägu.
See-eest oli meil täna õhtul movie-vaatamine: kaks tegelast näitasid meile oma Ministry'te tegevust, mis põhimõtteliselt üle maailma kristlikku meediat ja eriti raadioga ja mastide/saatjate/stuudiotega seotut arendab. Eriti JH video oli võimas. Kui algul ilmub su ette maailma kaart ja siis hakkab eri maade peale täpikesi tekkima, et kus kõik on käidud... kui läbi said võetud Siber (Magadan), Sri Lanka, Surinami, Honduras, Mehhiko, Alaska, Korea ja punkte muudkui lisandus ja lisandus ja lisandus, siis jäin mina lootusetult alla pisaratele, mis ammu silmanurgas oma järge ootasid. Kõik need sihvakad ja sirged mastid, kõrgtehnoloogilised saatjad, nutikad stuudiod, vahvad meediamajad, päikesepaneelid Surinamil ja tuulegeneraatorid Hondurases, 15-meetrised anakondad ja mustad säravate silmadega lapsed ja üle kõige missioonitunne... see oli lihtsalt liiga ilus.
Kui kasutuna end selle kõige ees tundsin! Ometi, kasutuse tunne peitub vaid laiskuses ja tahtmatuses oma teadmisi õigesse ikkesse panna. Kindlasti saaksin olla kasulik ka sellise psühhokeemikuna. Kas kunagi saan? Ehk...
Kui mõelda, et kõigil neil on selja taga Oma Lugu. Oma missiooniretk, oma pühendatud aeg, oma makstud lõivud... nagu näiteks Pereraadio asjade taga algusest saati nii vaimselt kui materiaalselt olnud JC... kuidas talle ta oma erakliinikus 1:0 ära tehti, et ta nii palju aega veedab mitte iluoperatsioone ja Botoxi-süste tehes, kuidas ta siiski on aastast aastasse oma aega, jõudu, tahtmist ja raha panustanud, nii palju, et vaevalt jälle keskmine raadiokuulaja üldse adubki... veelgi vähem adub ta koledaid intriige, mis JC peaaegu siit välja sõid - välja mittemillegi eest, aga sõnades oli kõik muidugi nii ladus ja ilus ja oi-kui-paljud selle lõksu on läinud, mu enda kaunis kodulinnas sealhulgas. Aga mis teha, ega meiegi kogu tausta ei teadnud. Oh, milline karjuv ebaõiglus... kuid ometi, kõige kiuste on see raadio edasi läinud, aina ja aina kasvanud. Mis saab homme, ega keegi ei tea. Ja isegi kui kunagi ongi tõesti see sulaselge nonsenss ja ime läbi ja 89MHz pealt kostab ainult vaikust, siis selle 15 aastagi eest on põhjust uskumatult tänulik olla.
Nii, aeg lõpetada oma nõretavad ja ikka veel mitte väga hästi informeeritud kõned ning homsele vastu minna. Loodetavasti ei hakka lund sadama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar