Pühapäev oli õigupoolest emadepäev. Ilus, südamlik, kuid neile, kes enda kõrvalt vaevalt kolm kuud tagasi kaotanud oma laste ema, suurepärase naise, parima sõbra ja tõelise toetaja, nende jaoks vast mitte eriti kerge päev. Laurel Carlson oli inimene, kelle peale me kõik ilmselt sel päeval enim mõtlesime. Miks oli tal vaja nii enneaegu meie maailma maha jätta? Miks nii headel inimestel tuleb surra?
Minul on emaga äärmiselt vedanud. Ei oskaks tahta paremat sõpra, paremat õpetajat, paremat eeskuju kui tema. Keegi ei oska teha nii mõnusaid nalju kui mu ema, keegi ei satu nii jaburatesse äpardustesse kui tema ja keegi ei pea nii liigutavaid jutlusi ja kõnesid kui tema.
Ka vanaema(de)ga on mul äärmiselt vedanud. Niisugust kannatlikkust, headust ja malbust ning tolerantsust annab otsida. Kuigi üks neist on praeguseks surnud, käib see iseloomustus täielikult mõlema kohta. Ja selle kohta, kes elab - nii intelligentne, nii huvitav, nii näitlejameisterlik, nii ilus on ta.
Sellegipoolest veetsin ma emadepäeva hommiku hoopis... adopteeritud ema Mare ja adopteeritud vanaema Ella seltsis ja ma pean tunnistama, et ka see oli üks ääretu vedamine, sest nemadki on inimesed, kellega kohtumise eest ma Jumalale elu lõpuni tänulik olen. Ühe pidev vahva patramine ühest-teisest-kolmandast ja seal taga nii südamlik ja hoolitsev ja soe loomus. Ja teise raamatut väärivad mälestused Kiviõli tsehhist, naljakatest ja traagilistest juhtumustest - lihtsalt vapustav.
Pärast teenistust, kellel Kolgatas, kellel Salemis, läksime siis kõik üheskoos sööma. Ja seal tuli välja, et seoses tuhapilvede taaskerkimisega Euroopa vahepeal siniseks pestud taevasse, jäävad bossid homme, ehk siis täna, esmaspäeval niipalju hiljaks, et pidulik koosistumine saab alata alles 18 paiku. No nüüd oli siis selge, miks otsus pärapõrgus pidu pidada oli hulga parem: no kes see siis nüüd selgitaks Atlantises või Wildes või kusiganes, et sorry küll, aga pidu jääb ära ja paluks sama ruumi ja sööki kella 18-ks ja selleski ei või päris kindel olla. Einoh, see oleks ju absoluutselt võimalik, aga kellel seda sekeldamist vaja on. Nüüd on kringel ja tort olemas, tulgu millal tahavad, kohv ka sada aastat ei valmi ja kõik pinks-ponks.
Aga kui olime restorani jõudnud, teatas JC mulle kavalalt: "Laura, we fixed your piano ;-)"
"Whaaaat??!"
No ja siis selgus, et kui JC oli öösel/hommikul (nende magamine oli küll suht kaootiline ajavahe tõttu) kell 5 söögituppa tulnud, oli klaver juppide kaupa mööda saali ringi vedelenud ja hommikuks JH hoolikate käte all jälle kokku saanud.
Pärast lärmakat vormeli algust restoranis tuligi siis ikka tagasi armsasse pärapõrgusse sõita, nii palju siis eilsest pisaratega lahkumise traagikast. Klaver mängis tõesti talutavamalt ja saime isegi shokolaadipoisi mängima. Pärast pidasime veel emotsionaalse vestluse sellest, milleks meid siia ilma ikka vaja ja milleks me midagi kasutame ja siis oli aeg järjekordse dramaatilise lahkumise jaoks, mis sedapuhku viimaseks pidi jääma.
Noh - ja loomulikult need asjad ju nii ei lähe, sest nüüd selgub, et seoses TWR suurkonverentsiga Kiievis sõidavad meie tagasihoidlikult ürituselt läbi poole Euroopa raadiote bossid ja Jannel on nendega vaja intervjuusid teha ja võibolla ka Arinal ja nii ju ei saa, et kedagi pole kohvi valamas ja äkki ka lauluks klaverit mängimas.
Täpselt see meid nüüd ees ootabki, vaevu mõne tunni pärast. See, mille kohta Paavo arvas, et kas kõik või ei midagi. Sest, sest... ei, sellest ma ei räägi. Veel mitte. Pole vast blogi jutt. Aga igatahes - ega muud ei aita, kui tuleb see oma palvesse võtta ja loota, et juhtub järjekordne võimatu asi.
Isiklikult loodan ma, et ma kuuma kohvi Sloveenia riigiraadio peatoimetajale sülle ei kalla, sest see oleks küll kole.
Kuidas nüüd öeldaksegi: saad üle koera peast, saad sabast ka. Aga see pole vist mitte saba.
Pigem Mare sõnadega: kui tänase üle elame, siis võibolla veab pensionini välja. Kui seda pensioniiga kogu aeg eest ära ei nihutataks...
Arvasin eelmisel pühapäeval, et küll on hea, et ma ei tea, mis sel tuleval nädalal ees ootab, sest siis ma ei suudaks ennast kuidagi sundida sinna kohale minema. Oodata oli ju raskusi, harjumatut toimetamist, öösiti magamatust ja mida kõike veel.
Nüüd ma siis tean, et kui ma oleks õrnalt aimanudki, mis kõik sel nädalal juhtuma hakkab, siis ma poleks üldse elada suutnud ootuses, et jõuaks see kõik juba ometi rutem kätte.
Ja siis tuleb millalgi ka tavaeluga jälle kohaneda. Pärast täna õhtut, kuhu nüüd siis sõitma peab hakkama varsti. Vist.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar