Esmaspäev, 5. september 2005

Berliin. Äratus 6.30, mis ei tundugi kuigi elajalik, sest Eestis on kell selleks ajaks juba 7.30. Õigupoolest ärkangi üles kohaliku aja järgi 5.50, ehk siis Eesti ajas 6.50. Normaalne, harjutagem kooliajaks.
Kaunid-maitsvad Saksa Brötchenid hommikusöögiks... pikapeale hakkab ka saksa keele rääkimisest midagi enamat kui hädine kobamine välja tulema. Aga terve selle nädala jooksul saan ma veel piisavalt saksa keelt harjutada, nii et mõttedki lõpuks selles keeles liikuma hakkavad. Muide, nagu selgub, selle esimese öö unenäo oli Riina saksa keeles näinud. Kuigi ta eriti seda keelt ei oska. Lahe.
Et meie maja on kokkusaamiskohale: Wuhletali S-ja U-Bahnipeatusele väga lähedal, läheme Janiga sinna jalgsi, tee peal vesteldes noorteprobleemidest Saksamaal ja Eestis ja - oh üllatust-üllatust - avastades, et need probleemid on ganz ähnliche ehk siis päris-päris sarnased. Ei olegi see Saksamaa selline paradiis nagu meile tundub. Töötuid on siin (vähemasti Berliinis) isegi rohkem kui Eestis, protsendiliselt ma mõtlen.
Kell 8.00 algab väike ülevaatlik linnaekskursioon bussiga. Giid pidi küll esialgu vene keeles rääkima, aga selgub, et ta suudab probleemideta oma jutu kahes keeles - vene ja saksa - ära rääkida nii kiiresti, et ainult imesta. Et pikapeale hakkab ka vene keel meenuma, ei saa varsti enam üleminekutest üldse aru ja tekib segasustunne: miks ta seda juttu kaks korda räägib. ICC - international conferece center - jätab uskumatu mulje. Tahaks kah sinna konverentsile minna. Üldiselt aga jääb Berliinist esialgne - ja nagu selgub, ka edaspidine - mulje, et siin on üks raskepärane, mastaapne võimas ehitis teise otsas. Selline Saksa raskepärasus, nüüd ma tean kogemuslikult, mida see endast kujutab. Raske on sellega harjuda. Ja ometi huvitav ka. Näeme, kus Gerhard Schröder resideerib, sõidame mööda jupikest Unter den Lindenit ja Kurfürstendammi, kaugusest paistavad Brandenburgi väravad ja kõik on padupaksult ajalugu täis. See ajalugu rõhub suisa füüsiliselt. Eriti viimase jupikese Berliini müüri ääres seistes. Miks küll asjad kunagi maailmas sedasi läksid? Miks see tont, kes mööda Euroopat käis, muutus säherduseks koletiseks, et lõhestas ühtse Euroopa pooleks sajandiks, miks see ideoloogia, mis paistis suisa paradiislik, osutus hoopiski veriseks põrguks? Inimene ei suuda tekitada võrdsete paradiisi maa peal, see on igatahes ajalooliselt piisavalt hästi tõestatud eksperiment, mis loodetavasti iialgi enam kordamisele ei tule. Aitab meile kapitalismist.

Peale ametlikku linnaekskursiooni oli natuke vaba aega ja pärast oma gastgeberitega õhtuste plaanide paikapanemist läksime Margega Berliini U- ning S-Bahne avastama sihiga Charlottenburgi lossi jõuda. No on see Bahnide süsteem vast võimas! Uskumatu! Tundub esmapilgul oma neljatasandilise raudteedesüsteemiga peaaegu et hõlmamatu ja ometi, ühe lihtsa juhendi abiga absoluutselt ja täiesti arusaadav. Tahaks teinekord, kui õnne on Berliini sattuda ja aega ka, lihtsalt nende Bahnidega terve päeva ringi sõita, see oleks täielikult eriline kogemus ma arvan.
Charlottenburgi lossi muuseum oli, nagu teisedki muuseumid Berliinis esmaspäeviti, kinni. Kuid peale suurt kahjutunnet läksime lossi aedadesse jalutama ja saime oma kultuurielamuse sealtki kätte. No olid vast aiad, oli vast loodust! Ilus.
Bahnisüsteemiga jõudsime uskumatu täpsusega - minutipealt (!ausõna!) - kokkusaamispunkti gastgeberitega ning läksime neljakesi siis linna avastama. Käisime mööda kuulsaid ja vähemkuulsaid kohti ja tagahoove, nautisime Berliini olustikku ebaametlikust vaatepunktist vaadatuna. Ning sattusime võimsasse toomkirikusse õhtupalvusele. Kindlasti mitte kogemata. Meeletu mulje. Ja see luteri kirik nägi välja nii uhke nagu katoliku oma. No igatahes see õhtupalvus tekitas ilusa meeleolu.
Siis läksime sööma, Berliini Dönerit, mis on midagi hamburgeri ja kebabi sarnast, aga päris lihaga ja õuuudsalt hea. Ja õuudsalt suur ja kalorirohke. Sellegipoolest - pärast sihukest suurt ringijooksmist tundus mõnus.
Teletorn. Tore onu liftis, kes kasvavate meetrite kohta liftis tablool ütles: ärge muretsege, need pole eurod :)))
Teletornis oli järgmine erghetk. Berliin, päikeseloojang, siis hämarusest välja kasvav pimedus, tuled, suured tänavad-magistraalid. Iga vaadet nautisime kaua-kaua, omaenese mõtetesse ja inspiratsioonidesse süüvides.
Vaatasime ka kumavaid Brandenburgi väravaid ja Jani ütles, et see on ainus, mis veel tänasest päevast puudu jääb. Ja sinna me ka läksime, piki Unter den Lindenit. Jälle ajalugu, sedapuhku küll tunduvalt rõõmsam.
Lõpuks ajasid teistel jalad tuld välja ja mina kiitsin ennast kevadiste Tartus sooritatud 10-kilomeetriste matkade eest, sest et ma oleks veelgi käia võinud, ainult et aju oli väsinud. Ja koju me siirdusimegi.
Lõpuks oli küll väsimus selline, et kodus isegi süüa ei jõudnud enam, aga niikuinii oli kõht Dönerist täis.
Gute Nacht.