Hommik Salas. Äratus kole vara, aga... no kui äratuskell mobiilis laseb kuuldavale üle toa kaikuva määääääääuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu.... la-la-laaa-la-la - la-la-laaa-la-la - la-la-laa-la-laa-la-laa-la-la (ehk siis koerapolka)... siis ärkad üles naeruga ja hea tuju päeva alguseks ning ka lõpuks on kindlustatud.
Hambad pestud, asjad kärmelt kokku, üks kiire hommikune kohv ja juba olemegi väljas. Seal siis selle reisi ehk minu jaoks suurim erghetk. Seisan pilvealuses Sala hommikus kiriku ees ja tänaval ja tunne on nii ilus, et tahaks maha jääda. Et on kaasas see kõige olulisem ja ükskõik, mis juhtuks, ma olen Tema varju ja kaitse all. Et võib ka edasi minna. Ja tagasi. Ükskõik kuhu. Lihtsalt ILUS on.
Ja nii me lähemegi. Ees lõputud kilomeetrisajad kaunist Rootsit, mis mind küll iialgi ära ei tüüta. Pärast esialgset unisust kogub jutusumin bussis hoogu, nagistatakse küpsiseid ja komme ja kohvi ja rõõmustatakse üheskoos. Pissipeatuses tantsime hooga Tuljakut, sõnu lihtsalt maha räppides, see näeb küll nii koomiline välja, et tahaks suisa pealtvaatajate kilda kuuluda. Kerge ebakindlus on sees: ei tea, kuidas lauldes asi välja kukub. Aga nagu edaspidi selgub - kukub küll ja veel kuidas!
Ja ongi Rootsi möödas, sõidame bussiga hoogsalt praamile (mille nimi oli või polnud Hamlet?) ja 15 minuti pärast saab juba Taanimaad jalatallaga, vabandust, bussirattaga, katsuda. Kõikjal laiuvad tuulegeneraatorid lehvitavad-keerutavad oma majesteetlikke tiibu, pisike aedlinnak enne Hopenhaagenit näeb välja kui idüll Eestimaalt, päike paistab üha soojemalt ja eelolev kuumus hakkab endast märku andma.
Taani sai läbi ebaõiglaselt kiiresti, kõigest üks pissipeatus :) sedapuhku Tuljakuta, vaid hoopiski balletisammul... või mida seal keegi parajasti tantsis.
Järgmine praamisõit kestab tervelt 40 minutit, poes on hinnad juba eurodes... MIDAAA, kas me jõuamegi nüüd juba Saksamaale?!??!! Karta on. Loota on.
SAKSAMAA. Saksamaa. Deutschland, Deutschland über alles. Kergelt maniakaal-eufooriline tunne valdab meie bussiseltskonda, eriti homeeriliselt naerdakse sadama lähedal seisvate müüdi-muinasjututegelaste grotesksete kujude peale. Ja selle peale, et me eestlaslolli järjekindlusega üritame end tollida, kuigi tolli pole seal juba ammugi. No mis siis ikka. Sõit Kieli pool alga!
Tee peal kuulame õllelaule ja kui me Kieli sisse sõidame, tuleb parajasti: "Ma lõbus õllepruulija..." mille finaaliks on enamik inimesi bussipinkidel püsti ja kõiguvad edasi tagasi, naeravad ja lõugavad kui hullud ja vaene kohalik korralik Saksa onu jääb valgusfoori taga meid nii ammulisui jõllitama, et unustab isegi üle tee minemise ära. Või läheb vales kohas. Ja see on juba täitsa lõpp.
Tormame oma pakkidega vanalinnast läbi hotelli. On see vast hotell! Juhtub seal vast seiklus! Jah, aga seda juba 4. septembri koha peal. Igatahes osad lähevad veel õllekasse, meie jääme üht Saksa saadet vahtima... inimesed ei oska lahendada ristsõna, kuhu tuleb panna neli ühesugust tähte sõnade keskele ja nii jääb võitmata ei tea mitusada eurot... no sakslaste intelligentsitase pani ikka imestama küll.
Aga siis magama ja sedapuhku võtab Saksa uniöö meid oma gutennacht-sõnalisse embusse.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar