Sel hommikul ma küll enne ei ärka, kui mobiiltelefon A-rühma tunnusmeloodia reipad noodid üles võtab. Kuid voodist üles kargamine ja selle jauraja kinnivajutamine suudab mind siiski piisavalt üles ajada. Peeglist vaatavad vastu punased paistes silmad ja ma näen päris koomiline välja. Aga kes see ütelnud on, et üks reis peab nii lihtne olema.
Kurb viimane hommikusöök, mitte ei taha perest lahkuda. Õnneks tuleb Jani neljapäeval oma kooriga ka Wolfenbüttelisse.
Kell 8 asumegi siis teele, taaskord ootusärevalt eufoorilised. Kõik räägivad jutte oma peredest - kes koertest, kes lastest, kes millest. Eileõhtune esinemine oli kõigile raskelt meeldinud... tore on.
Braunschweigis teeme linnaekskursiooni. No ma ei tea, need Saksa linnade vanalinnad on ikka kulda väärt. Ja kirkud... oioioioi. Istud sinna ajaloo keskele jahedusse maha ja mõtiskled suurte probleemide üle. Või pisemate probleemide üle. Kift kirik, altari osa polnud mitte hele, nagu tavaliselt, vaid tumesinine ja mõjus päris aukartustäratavalt. Krüpt oli ka salapärane ja huvitav.
Aga väljas võttis kuumus üha uusi ja uusi rekordkraade sisse, tänavad olid palavad ja tolmused, teeremont ja puha.
Wolfenbüttelisse jõudsime päris vara, ometi saime end ära registreeritud ja hulga nänni - kott, kavad, linnaplaan, voldik, märk, talongid - kätte. Selgus, et meid majutatakse natuke eemal asuvas Dettumi külakeses. Sellised väiksed Dorfid on sealkandis üsna levinud nähtus. Idüllilised külakesed, enamasti jälle sellisest punasest kivist või tellisest majad, kaunid aiad ja sees euromugavused. Ja aias kasvavad tomatid :P
Sedapuhku ei pabistanud enam keegi keele pärast, perekondadesse jagamine läks libedalt ja hästi. Saime Margega sellise Bauerite-pere, mõnusad maainimesed, liiga palju ei rääkinud kah. Ja ilmselt olid harjunud sellise Eurotreffi-korraldusega (sest Eurotreff toimus Wolfenbüttelis ju juba 12. korda), et suurt aega neil esinejatel kodus olla ei ole - lähevad hommikul vara ja tulevad õhtul hilja.
Õhtune avakontsert oli Wolfenbüttelis, täiesti vastses (3. septembril avati) Lindenhalles ehk Pärnahallis siis. Suur ja ilus oli see maja, ainult et ventilatsioonile ja akustikale polnud seal just liiga palju mõeldud. Igatahes tundus päris hirmutav neljakesi suure saali ees "Ma annan oma südame" esimest salmi laulda. Kartsime, et kõik läheb kaotsi, aga vist nii hull ei olnudki. Ja "Jõua jälle Jeesuke" tuli päris võimsalt.
Kuid kohe kontserdi alguses sain aru, kui suur üritus siiski aset on leidmas. Lauljad, tantsijad, muusikud, kõik see noorte ilusate inimeste käratsev, naerev emotsionaalne summ - tekitas tohutu hea tunde.
Gruusia poistekoor laulis efektselt, aga mulle meeldis Valgevene. Mis sellest, et nende mõned noodid olid "häälest ära". Mulle meeldis see kõla. Ja meeldis kuni lõpuni.
Õhtul jõudsime üheteist paiku koju, tegime eksperimente uksest sissesaamisega, kuni majaproua meid sisse laskma tuli... järgmistel õhtutel läks asi libedamalt.
Nojah, uus, tõeline festivalipäev, workshoppide ja esinemistega oli tulekul.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar