Pühapäev, 4. september 2005

Kus kõigepealt peaks siiski ära tooma meie reisi ehk kuulsama loo ehk "kuidas Elve sai sisse öisesse hotelli".
Algas kõik sellest, et Elve nagu mõned teisedki läks õllekasse. Lõppes see asi mitte laua all, vaid absoluutselt igasuguse öövalvurita hotellis. AGA. Elve oli oma hotellitiiva ukse võtme kaasa võtmata jätnud. Teised elasid kõik teises tiivas. Mida teeb Elve pimedas öös, hotelli ukse taga ilma võtmeta ja ilma valvurita. Eks ikka helistab valvurile. Aga onu valvur mõistab ainult saksa keelt. Elve seevastu armastab pigem inglist. Aga noh, mõned sõnad jagab ta ka saksa keeles. Onu valvur siis seletab Elvele, mis teha: seda ja seda ja seda ja seda ja siis on selles mustas karbis Schlüssel. Võti, noh. Aga, paraku, Elve ei tea krutsiaalset sõna Schlüssel. Mistõttu ta teeb ära kõik eelneva protseduuri ja jääb ootama, et uks lahti läheks, aga.... ei midagi. Onu seletab veelkord ja veelkord, kuid uks jääb avanemata. Lõpuks vajub onu ise torisedes kohale... õnneks selgub, et Schlüssel on mustast karbist kaduma läinud, nii et nii ehk nii poleks Elve seda üles leidnud. Aste leiab öine paduintelligentne vestlus - onu: "Võtit ei ole" Elve&Kaido: "Võtit ei ole." Onu: "Kus võti on?" Elve&Kaido: "Kus võti on." (Alles in Deutsch)
Lõpp hea kõik hea, võti saadakse kätte ja Elve jõuab meie sekka tagasi. Aga sõbrad, kes iganes Kieli sellesse hotelli läheb (nime ei mäleta, aga vanalinnas ta on) - palun võtke õhtul välja minnes võti kaasa või pidagi meeles, et selle nimi saksa keeles on SCHLÜSSEL.
Hommik. Pühapäeva hommik. Rootsilauane hommikusöök, kus on kõike-kõike-kõike. Nämma. Siis läheme välja jalutama ja kirkusse ka. Kus me tegelikult laulma pidanuks, aga Kieli oma poistekoor laulab seal sedapuhku siiski. Õnneks. Aga enne seda on terve vanalinn täis megasuurt kirbuturgu. No on ikka inimestel vana kola, mida nad maha müüa tahavad. Ja selle melu keskel on üsna kerge kaotsi minna.
Kirikus on kaunis. Poiste hääled kõlavad ingellikult ja üldse... Martin Luther oli ju sakslane ja luteri kirikus tuleks kindlasti Saksamaal käia, see on hoopis midagi muud.
Pärast läheme veel kambakesi linnaekskursioonile, jälle on kõik kohad kirbuturgu täis. Laulame kahes kirkus korra Sanctust, kõlab päris kenasti. Vaatame-kuulame orelit, prantslase ehitatud orelit saksa kirikus - täielik nonsenss Saksamaa kontekstis. Kiikame ka katoliku kirkusse, mis on üllatuslikult suhteliselt tagasihoidlik.
Ja siis tuleb juba Berliini poole sõit. Teel jääme NATÜRLICH ummikusse (Stau), naerame teiste autode üle, eriti ühe roosa käevõruga beibe üle ühes autos.
Berliin. Näeb üsna sovietilik välja. Na ja, eks 3/4 või midagi sellist oli ka endine Ida-Berliin.
Kõik on kergelt närvis, harjutavad saksa- ja ingliskeelseid sõnu ning kesk seda veel ka tervituslaulu. Hiljaks jääme niikuinii. Ja siis oleme kohal. Jaotatakse meid peredesse, mina muide saan esimesena jaotatud. Ja selgub kohe, et inglise keelt nad ilmsesti kuulda ei taha, kui sa kasvõi natukese saksa keelt kõneled. No eks ma siis kõnelen. Tervituslaul tuleb küll kenasti välja.
Kojusõit. Minu pere nii südamlik ja kena ja alles äsja, selsamal päeval, puhkusereisilt Ungaris naasnud. Kodus ootab voodi peal kingitus: lilled, Rafaello, Hellersdorfi koori plaat. Räägime, ootame peretütart, kes on oma töökoha juubelipeol. Tema on nende perest see, kes meie Alfa&Omega sõpruskooris - Hellersdorfi noorte- ja lastekooris laulab. Aga pereema laulab ka, vot. Teises kooris. Pereisa väidab, et kui tema laulma hakkab, jookseb saal tühjaks. Ei tea, pole kuulnud. Kerge uni hakkab kõigile ligi hiilima. Jani tulebki, pajatab veel veidi sellest riesegrossist sünnipäevapeost, näitab saadud kingitusi. Oehh, saaks juba magada. Mitu ööd pole korralikult magada saanud... ja nagu selgub, ei saa kuni reisi lõpuni. Mis seals ikka. Järgmisel päeval ootab ees ekskursioon Berliinis, õhtune teletorni külastus gastgeberiga ja veel palju toredaid asju ja inimesi. Head ööd. Guten Nacht und schöne Träume. Tuli küll ilus unenägu, aga mäletaks ka mis seal täpselt oli...