Reede, 2. september 2005

Asjad koos? Koos. Midagi olulist maha jäi? Vast mitte. Pool kaks öösel, kõikjal pimedus ja laternate külm valgus, taksoistmel ebamugavalt kottide vahele pigistatud oma kindlast rütmist ja rutiinist välja löödud, ühtaegu ootav ja kartev ja ometi mingi ilusa eelaimusega. Pünktlich kell kaks öösel väljasõit, me kaheksakesi suures bussis tasakesi magama jäämas, tumedad kohad vihisevad mööda, mõned neist isegi lapsepõlvemaakodused.
Narvas hakkab isegi hämarvalgust taevast paistma. Kõik inimesed peal ja üle loetud, nii me siis läheme. Päike tuleb välja ja Eestimaa paistab erakordselt ilus. Rakvere kaob kergesse uttu, Tallinnast tuleb mänedzher peale, juba on pooled justupulgadki söödud ja esimesed jutud räägitud. Viimane kohalik bensukas ja siis Paldiski sadam.
Passid kaasas? Jah, kõigil, imede imet küll.
Olemegi praamil Vana Tallinn. Tervitatakse meid eesti, rootsi ja inglise keeles, antakse põhjalikud juhised hädaolukorras käitumiseks, sellega saavutatakse küll ainult see, et tekib kerge paanikamaiguline tahmine kohe päästevest seljas paati istuma minna... aga õnneks pole see tunne valdav. Sest päike särab kõrgel taevas, meri paistab nagu hõbekuldne värelus ja isegi Nietzhe tundub loetav. Mehed on paremad kui naised, sest mehed on ainult tigedad, naised aga loomu poolest kurjad. No tore on.
Kui me ingliskeelset laulu kooris kõva häälega loeme, on ülejäänud baarikülastajad kerges hämmingus. Pikapeale aga saab neil siiber juba kümnendat korda kuulamast fraasi "briiiiidzh õuver traabld uooter" - ÄRGE HINGAKE SEAL VAHEL, MA JU ÜTLESIN!!!!!
Väljas on uskumatu ilm. Tekil hakkab päike külge nii mis naksub ja peaaegu et isegi päikesepiste ähvardab kusagilt.
Enne kui praamisõit lõplikult ja üleüldiselt ära tüütab, hakkab õnneks kaugusest Rootsit paistma ja ka RLE vahetub mobiiltelefonis millegi muu vastu.
ROOTSI. Kappelskäri sadamast paneme juba kergelt loojanguhõngulises olustikus Sala poole ajama, kus kohalik Miikaeli kiriku pastoraat meid lahkelt majutada on lubanud. Rootsi teed on vapustavad! Need graniidipaljandikud, need imelised külakesed, igasühes kirik... lihtsalt... mõnus, võiks öelda. Bussisõit on sõna otseses mõttes hubane. Rong sõidab mitu head kilomeetrit meiega kõrvu, akende valgustatusest paistmas rootsi inimesed, kes meie lehvitamist paraku ei näe, sest MEIE aknad on pimedad.
Lõputuseni võiks vaadata neid külakesi, seda hämarat Rootsi ilu, aga siis tuleb see "väike kohake Sala", mis tõele au andes on Tartu-suurune. Aga eks ole ju Tartugi väike kena kohakene.
Pastoraat on minu lemmikmaterjalist - punastest kividest, ajaloohõnguline ja armas. Oleme nii piisavalt väsinud, et paneme oma madratsid maha, kiire dush ja juba me magamegi, laskmata end liialt häirida evakuatsioonisildi helendavast rohelisest valgusest üle pastoraadikeldri sooja öö.