Teisipäev, 6. september 2005

Jällegi ärkan hommikul enne kuut. Minus on ilmselt tekkinud tervitatav arusaam, et vähem kui viiest tunnist öösel magamiseks aitab. Õige kah, kujutage ette, palju inimene oma elust magamisele raiskab!!! Eriti välismaal viibides tundub see tõeline priiskamine - 8 tundi magada!!!
Ees ootab ekskursioon aedadesse ja mina otsustan Riinast mitte lahti lasta - ta meil ju professionaal aianduses.
Selgub, et see oli õige mõte. Giid aedades räägib sellest, MIKS ja millise ideoloogia järele aiad ehitatud on, Riina teavitab taimeliikidest. Hiinlased on ikka imelikud sellid, nende deemonid käivad ainult otse, seetõttu ehitavad nad oma aiad käänuliste teedega. Aga see mulle meeldis, et aias ei tohi olla ainult nägemismeelt paitavaid asju. Peab olema kõikidele tunnetuse osadele midagi: midagi nuusutada, midagi kuulata, midagi näha, midagi maitsta, midagi kompida... isegi kivid olid selle jaoks Hiinast kohale toodud. Kipa.
Bali saarte aed oli kasvuhoones, kolepalav ja niiske ja ilus.
Pärast seda sööme jäätist ja päevitame ja tunne on kui Sharm el Sheigis. Aga tõesti ka, teist päeva järjest on selline ilm, et Eestis pole suvelgi sellist palavust ja päikesepaistet. No niimoodi vedas ilmadega et täitsa lõpp. Aeg-ajalt teeb kuumus juba ka liiga, eriti hiljem, laulupäevadel. Ja kui rahvariideid on vaja selga panna. Aga see on nüüd küll väike mure kõige selle troopilise kaunisilma kõrval!
Oriendi aed oli nii mõnelegi kulminatsiooniks. Mina imetlesin purskkaeve ja jõudsin järeldusele, et tundugu asi nii triviaalne kui tahes - ta tuleb läbi mõelda ja siis pääseb ta hoopis enam mõjule. Aga apelsinid, mis puude otsas kasvasid, tundusid küll kole kortsus :P
Pärast aiaekskursiooni oli esimene korralik lauluproov õhtuseks kontserdiks. Täitsa närviliseks läks asi, ikka üks ja teine ei tulnud välja, eeskätt Tuljak. Mis teha, nii need asjad käivad. Õhtul näeme...
Pereema tuli järele, jalutasime koju ja käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses, kus ta mulle ime-ime-imeilusa kaelakee kinkis, just täpselt sellise, mis mulle meeldis. Nii armas oli.
Ja siis õhtune kontsert koos Hellersdorfi kooriga, kes ka Eurotreffist osa võttis ja meiega samas workshopi grupis oli. Meie nagu staarid, vahepeal vahetasime riideid ja puha. Meie rahvariided küll meeldisid inimestele tohutult. Ja Tuljak... ohhh, milline särts seal oli! Ütle mis tahes, aga selliseid laule laulab eestlane ikka kõige meelsamini. Briiiiiiidzh tuli üle kivide ja kändude... kahju, sest nii ilus laul ju. Aga Hellersdorfi koor näitas taset.
Peale kontserti läks päris suur osa meist ja gastgeberitest aga sellisesse lahedasse kohta nagu Strandbar. See on selline rannabaar, mis asus jõe ääres ja kus sai... jajah, kus sai UJUMA minna. Oli ääretult soe õhtu ja me otsustasime NATÜRLICH seda teha. Jõest oli eraldatud selline 25-meetrine bassein, üleni valgustatud, see asi nägi lihtsalt liiga ilus välja et tõsi olla. Jah, see oli järgmine erghetk. Seal erksinises basseinis, ümber Berliini öö ja tuled, soe vesi... ahhhhh.
Pärast istusime ja rääkisime kaua-kaua, sain ka meie reisi nooremate liikmetega rohkem tuttavaks... nii armas. Koju sõites selgus, et kusagil Berliinis on tulekahju ja bussilt tuli ümber istuda... niisiis jõudsime surmväsinult alles pärast kolme koju ja mul tuli veel asju pakkida... mis seal ikka. Telefoni panin targu endast 5 meetrit eemale äratama, et ma hommikul ei jõuaks äratust kohe kinni vajutada ja edasi magada.
See oli üks tõeliselt emotsionaalne päev. Mälestused väga soojad. Nagu tegelikult kõigist reisipäevadest.
Tagantjärele vaadates tundub lihtsalt uskumatu, et iga päevaga on midagi nii eriliselt head ja emotsionaalset seotud. Kas tohib öelda, et reisil oli hea aura? Oli ju...