Laupäev, 10. september 2005

Nonii, täna on sootuks eriline päev. Täna on laupäev. Ja laupäeva tunne on. Juba kodus, kus pereisa ja -poeg on koju jäänud. Ja veel enam Wal-Martis - suures kaubanduskeskuses, kuhu kaasavõtusööki ostma läheme. Pered käivad rahulikult ostukärusid vedades piki poodi, ei mingit närvilist, väsinud kiirustamist. Naudime seda laupäevasust täiel rinnal, njah, see kapitalism on ikka nii südames sees, et laupäevatunnegi tuleb supermarketis :P
Siirdume raudteejaama laulma. Inimesed, melu, aga üllatavalt lahe on selle kõige sees laulda. Kui pole kartust, et su valenoote kuulda võidakse, tuleb laulu emotsionaalsus paremini välja.
Veel vahvam on Altes Tori juures, kesk vanalinna tänavat, Tuljak tuleb viimast korda ettekandmisele ja me võtame temast viimase. Lõpuks ometi võib ka ise sellega rahule jääda.
Pärast jõlgume veel mööda Markti - see toimub iga laupäev ja on selline kohalik suurüritus, kus kõik ümberkaudsete külade põllumehed oma tomatid välja võivad panna. Aga suurt ei jaksa enam kõigest vaimustuda, pealegi on energiat vaja hoida õhtuks - superhüperlõpukontserdiks.
Viimane workshop. Tõepoolest, laulud hakkavad tulema. Tunne on. Ja kõla on, see on põhiline. Linus on rahul. Veelkord rahul. Natuke mitterahul ka, aga seda ta väga kõvasti välja ei ütle.
Lavaproov Lindenhalles sujub toredasti, välja arvatud see, et meie emotsionaalse sõrmenipsutamise-tantsimise taktis kiiksub-kääksub ka lavalaudade orkester. Eks me siis põhikontserdil ole tagasihoidlikumad.
Ja siis ta ongi käes. See megapidu. See lõpuõhtu. Milline emotsioon. Laulmine, lained, noored, absoluut. Ja meie 7. workshopigrupp, kes kontserdile punkti pani ja kõige suurema aplausi sai. Kontsert oli megapikk - üle kahe tunni. Mis sellest - ta oli TÄIEGA VIIMASE PEAL. Kuigi vahepeal tekkis ärakukkumise tunne, aga see emotsioon hoidis pinnal. Meie workshopis oli peale meie ja Hellersdorfi ka veel Portugali koor. Nii et hästi erinevad koorid, aga kui need tõeliselt hästi kokku kõlama said... see juba oli midagi. Superlatiive nagu ei jätkugi enam.
Tegime oma Linusele kõva tunnustuskisa. Ja pidu... sellega oli nii, et siis me tõesti vajusime ära. Natuke rääkisime, tegime paar tantsusammu ja siis - bussi. Gruusia poisid küll kurvastasid, et kenad eesti blondid neiud ära kadusid, aga tõesti...
Koju 12 ajal, öö, vaikus ja uskumatu tunne. Kas tõesti ongi läbi? Kas tõesti nii kiiresti saigi see suur ja tore ja grandioosne ja lõbus fest otsa? Kurbuse ja väsimusesegu, poolõnnelik ja poolõnnetu, sellisest emotsioonide sasipuntrast tuli end kuidagimoodi üles leida. Ja teadvustada: ei taha koju minna.
Kuid ükski Fest ei kesta lõputult.