See pool aastat, mis oli jubedaim... äsja päevapealt ära tulnud oma algusest ja lõpus ja kõigest- muusikakoolist- äsja aru saanud, et pealispindusele koolis on ohverdatud hing ja ilma muusikata ei olegi enam midagi... ööd ärkvel, süda peksmas ja viirastused silme ees, päevane hallus ja suutmatus midagigi tähele panna, ahastus kurgus, millel polnud väljapääsuteed, see aeglase lootusetu lämbumise tunne... see oli õudne. Kui pead pealispinnal ikkagi kõigile vastu naeratama ja lubama see ja teine asi ära teha, endal tunne, et tahaks karjuda, aga isegi enam ei mäleta, kuidas see käib... organism sai aru, et midagi tuleb kiiresti ette võtta, vastasel korral poleks minust lõpueksamite tegijat olnud. Niisiis, üksteise järel närvivapustus, mingi kõhuhaigus, kolmiknärvi põletik, kõik ikka enne eksamit... ütleks, et liiga täpne, et olla juhuslik. Et Keegi aitas ja vaatas ja halastas, kuigi ma olin oma südamepõhjas juba neednudki ära kõik ja selja pööranud ja ei tahtnudki enam midagi teada millestki ega kellestki ega Kellestki.
Need üksteise järele tulevad vapustused raputasid mind mu lõputust halluseahastusest välja. Ühel hetkel oli maailmal jälle mingi värv ja mingi lõhn ja midagi läks mulle korda ka. Ja siis ma võtsingi oma dokumendid ja viisin nad kenal päikesepaistelisel päeval TÜ peahoonesse, sooviga saada keemiaüliõpilaseks ja teades, et seda ma saan kindlasti, kuna olin vabariiklikul olümpiaadil selleks piisavalt kõrge koha saanud.
Keemiaga on mu suhted imelikud. Kaheksandas klassis esimene kuu aega ma suisa VIHKASIN seda igavat ainet. Ja peale seda olen ma kuidagimoodi kogu aeg teadnud, et see on mu saatus. Mingil kujul. Mu mõtted käivad üsna loomulikult keemilise mõtlemise radu pidi, vaat niiviisi.
Niisiis ei tea ma siiani, kas ma mitte ka muusikavõimaluste olemasolul poleks mitte keemia kasuks otsustanud... või olen siiski olukordade ohver... aga nüüdseks võin küll öelda, et absoluutselt õnnelik ohver. Ja kui nüüd mulle veel valida antaks, ma valiksin keemia. Igatahes.