Kuidas minust sai muusikakooli õpilane

Jah, siin on küll maailmakõrgune-laiune-suurune vahe sees- kas muusikakooli õpilane või muusik. Muusikaarmastaja, tähendab. Ja algul olin mina kõigest õpilane. Kõigest sunnitud kohalviibija igavates solfi-literatuuri-erialatundides. Kõik näis justnagu minu piinamiseks välja mõeldud olevat, see lõputu harjutamine, need esinemised, solfedzho diktaadid ja rütmiharjutused ja Chopini elulugu. No keda see huvitab!!!!!??? Hambad risti pressisin ennast kuus ja pool aastat vähemasti kaks korda nädalas muusikakooli... vähemasti polnud seal selliseid kohanemise-sotsialiseerumise probleeme nagu päris koolis.... aga õnnelikuks mind seal ka mitte miski ei teinud. Ja siis ühtäkki, poolkogemata ühe inimesega nelja käe peal mängima hakates... poolkogemata Kalinnikovi "Eleegias" äkitselt MUUSIKA avastades... täitsa juhuslikult, vargsi ja salapäraselt, ometi uskumatult reaalselt... jah, see tuleb kusagil mujal jutuks. Mõnes järgmises lõigus.