Khm...

...eee...jah, ma unestasin vahepeal kirjutamise ära jah.
Nohh, aga mis ma kirjutan. Üksteise haaval sajab taevast raskeid haamreid alla, kellegagi pidevalt juhtub midagi... ja need keegid kipuvad kohutava järjekindlusega olema minuga kas sugulus- või lähedastes sõbrasidemetes. Lõppude lõpuks on mul tunne, et ma ei suudagi enam kellelegi kaasa tunda, sest iga uue õnnetuse kohta oskan viimasel ajal vaid nürilt küsida: no kes siis järgmiseks. Ja neid järgmiste kandidaate veel jätkub... imelik küll, aeg-ajalt on tunne, et kõik on juba läbi hekseldatud. Aga kassa näed, ikka leidub veel keegi, kes on liiga vähe saanud. Või suisa üldse mitte.
Ja samas on nii fantastiline aeg. Väljas, sees, igal pool, igast nurgast, igal ajal.
Kontrast. Paradoks. Võibolla leevendus, kes teab? Võibolla süntees, võibolla antitees.
Oi, ma tunnen ennast kohutavalt lollina. Ja saamatuna.
Ja teiselt poolt üldsegi mitte... ja täielikult üldse... no täpselt nii ongi. Et ma ise ka aru ei saa, mis ma mõtlema hakkan.