Neljapäeval Frommi mõtetega

Tegelikult olin ma Frommi mõtetega juba eile, aga eile oli sihuke päev, et... justnagu oleks kogu maailma kevadväsimus äkki korraga mulle peale tulnud. Nii ei mõistnudki ma muud teha, kui raamatut lugeda- kellegi teise mõtteid omastada on ikka kergem, kui enese omi välja mõelda/kirja panna. Nojah, aga Frommilt sain ma ikka ilusaid ideid ka. Frommil on üldse ilusad ideed ja veel ilusam ja veel ohtlikum ja veel libedam usk inimese totaalse muutumise võimalusse ainult olemise usut lähtuvalt. Aga kas me oleme ikka loomult nii head, et kui me ainult oleme ja ei taha omada, kohe ka paremateks muutume, nii et kaob sotsiaalne ebavõrdsus, näljahädad, sõjad, võidurelvastumine, kasvuhooneefekt, osoonikiht jääb alles jne jne jne? Miks ma seda ei usu? Fromm ju ise toob näite, mis talle vastu räägib. Ta ütleb, et niikaua, kui ilmas on inimesi, kes tõesti muutuda tahavad, kes tõesti midagi ette võtta tahavad, kuigi nad on tohutus vähemuses- ikkagi on lootust. Justnagu arstid sureva haige eest viimse võimaluseni võtlevad, ehk küll olukord pealtnäha lootusetu tundub. AGA. Arste on palju, võrreldes lootusetu haigega. Arstidel on teadmised ja VÕIMALUSED neid rakendada. Surija ise TAHAB terveks saada. Uue ühiskonna rajajaid on vähe, vähemasti neid, kel selleks tarkust on. Tegelikult neid polegi. Sest nemad peaks oma teadmistelt ja võimetelt ja OLEMUSELT olema hoopiski teisel, et mitte öelda kõrgemal, tasemel kui ülejäänud. Selleks peaksid nad olema jumalad, mida nad ei ole. Me võime ravida väliseid haavu ja rikkeid, justnagu masinad on võimelised ennast ise parandama. Aga me ei või oma olemust teisele tasandile tõsta, justnagu tolmuimeja ei või omast jõust pesumasinaks hakata. Inimesest üksi ei piisa, selles on tragöödia.
Aga ometi oli seal praegusaja ühiskonna kohta väga ilusaid ütlusi. Nagu: piiratud maailm ei talu piiramatut (mille iganes)kasvu. Majanduse, rahvaarvu, tööstusjäätmete jne jne. Me ei saa piiramatult laieneda ja laiutada, kui meie maakeral on kindel ja piiratud pindala, kui meie atmosfääril on kindel ruumala ja meie mullal on kindel viljakus.
Inimene ei tarbi/ei oma, mida ta tegelikult tahab, vaid seda, mida talle ette dikteeritakse. Mille peale majandusteadlased pidid alati tooma näite, kuidas üks Fordi filiaal olla õnnetult pankrotti läinud, hoolimata sellest, et nad tegid võimsat reklaami. Nii et inimesed justkui ei ole siis mõjutatavad reklaamist, vaid ikka oma soovidest. Nojah, aga nagu Fromm geniaalselt ütleb: see reklaam mõjutas inimest ostma AUTOT üleüldse. Eksole, nüüd ütles külmkapp üles, mingem filosoofialt üle praktikale.