Kuidas minust sai Laura

See polegi nii triviaalne. Veel vähem triviaalne on see, kuidas minust sai elusolend, aga sellest ma hetkel ei räägi. Räägin sellest, et kui ma juba sündinud olin, oli äkitselt vaja mulle nime panema hakata. Ja ema, mingis magusas hullusehoos, otsustas, et minu nimeks saab... Trille. Trilla-tralla-Trille. Küll ON hea, et minu muidu suhteliselt leebed vanaemad selle uudise peale tõstsid keskmisest kuuldavamat lärmi. Nii ei lähe mitte, sedastasid nad oma kindlameelse seisukoha. Mis siis emmel üle jäi... ja nii sai minust hoopiski Laura. Hundid söönud, lambad terved ja umbes saja miljones Laura maailmas juures. Sest seda nime pannakse õigupoolest liiga tihti oma maimukestele. Mina selle üle ei kurda.