Minu lugupeetav ema oli nooremas eas näitleja. Täitsa hea näitleja, kusjuures. Näitlejatel on aga igipõline probleem see: kuhu panna oma lapsed, kui iga päev ja õhtu on etendus, lisaks lõputud tuuritamised mööda maad ja väljaspoole riigipiiregi. Üks variant kannab nime "hoidja", teine "vanavanemad", siis "lasteaed"... ja nii edasi. Varianti "vanavanemad" rakendati minuga piisavalt. Aga mitte lasteaeda. Selle asemel olin ma aeg-ajalt hoopiski teatris. Ja väljasõitudel. Nii et lasteaialapse asemel olin teatrilaps. Eks neid teatrilapsi oli teisigi, aga minu mäletamist mööda olin mina neist küll kõige sagedasem kohalviibija. Sellest järeldub, et üksi olla sain ma piisavalt. Tolmuste kulisside, tühjade toolide, naksuvate lavalaudade, umbsete kostüümiruumide, salapäraste grimmiruumide ja tundmatute koridoride tühjus... aeg-ajalt mõni suurem inimene kiiruga kuhugi proovile tuhisemas. Ärge öelge, et lapsepõlvel pole meie edasises elus kandvat rolli!!! Sestpeale kipun ma ikka inimeste seltskonnale eelistama dekoratsioone ja lavaeesriideid, kuna nendega läbisaamist sain tublisti harjutada. Ka oma üksiolekus vajan ma dekoratsioone, just nimelt siis ma neid vajangi. Justkui tahaks endale esineda, veel mõnda rolli tohutusuurest võltsuspagasist mängida.
Ma arvan, et huvitavamat lapsepõlve kui mul, annab tahta. Tagajärgedega on muidugi teine lugu...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar