Kuidas minust sai pätt

Päti-staadiumi oleme me suures osas kõik lapsepõlves-suuremas põlves läbi teinud. Nii minagi. Ja kui juba pätt olla, siis ikka täiega. Oh vaesed naabritädid ja majaelanikud! Oh vaesed kaunid lille-ja maasikapeenrad, mitte iialgi küpseks saanud kreegid-ploomid-tikrid (teiste omad loomulikult), vaesed... noh, mis seal ikka haletseda... Tähtis on see, et see oli aeg, kus mul võibolla et ainsal korral elus oli üks AINUS TÕELINE sõbranna. Kellega võisime veeta koos päevi JÄRJEST ilma üksteisest tüdinemata ja samas võisime olla üksteisest päevi eemal ja siiski teada, et teine on olemas. Üsna küps sõprus, arvestades meie suhteliselt madalat vanust.
Ja ehk elu ühe suurema (kuigi pooleldi alateadliku) trauma sain ma ilmselt ära kolides sellest majast, kuhu tema veel elama jäi. Sest millegipärast sai sõprus siis otsa. Nagu noaga lõigatult.
Ju see asi ammendas siis ennast. Trauma sain ikkagi...