Kuidas minust sai gümnasist

Jälle koht, kus hakata arutama asjade üle, mis toimuvad ÄKKI. Einoh, gümnasistiks ei saadagi iseenesest nii äkki. Aga mis sellega seostus...
Kõige lihtsamalt võib vist juhtunut edasi anda, märkides, et sellest alates on kõik asjad vägagi selgelt ja vägagi helgelt meeles. Et kõik muutus justkui üleöö. Et allasurutust sai privilegeeritu. Et varasemalt mõnitatud omadustest said populaarsed omadused. Et varem tähelepanuta jäänud olelus muutus sädeleva naeru saatel kõikjale tungivaks. Et ma tulin nurgast välja ja olin korraga igal pool. Ja jõudsin kõike. Ja tahtsin kõike. Ja veel rohkem. Ja muidugi pidin ma selle nimel midagi loovutama. Ilusaid unelmaid ja sõnaseadmisannet konkreetsusele ja lühidale pealispindsele vaimukusele. Siseilma sügavust positiivsuse klantspildile. Kõikejõudja hing on tühjus, selle järelduseni jõudsin ma küll. Ja veel paljudele järeldustele, mistõttu kooli lõpetamine oli üks kõige kohutavamaid etappe mu elus. Ja sedapuhku üleüldse mitte unustuse udusse vajununa, vaid ikka ja alati tervalt meelde torkav, kui vaid mõtted sinnakanti uitama eksivad.
Küsimus: miks ohverdada populaarsuse nimel oma hing ja isik? Aga kui ollakse nii nõrk, et enam teisiti ei suudeta, mis siis teha? Hulluks ei taha ju keegi vabatahtlikult minna.
Ja pealegi kõik muud mälestused keskkooliajast on tõeliselt helged. Noh, muidugi mitte ainult kooli pärast, eksole.