Kuidas ma armusin psühhofarmakoloogiasse

Ma ei tea, millest selline pealkiri. Ma ei tea, kas seda saab üleüldse armumiseks nimetada. Või siis, kas seda saab nimetada armumiseks psühhofarmakoloogiasse. Kas armuda ideesse või idee kandjasse? Vapustavasse esitusse?
Ei, siiski ikkagi psühhofarmakoloogiasse (ka). Sellesse, kuidas tühine hulk keemiat võib meie ajus korda saata maavärisemisi, veeuputusi, teha oaasi kõrbeks ja orkaani tasaseks briisiks. Kuidas justkui eimillestki võib tekkida värvile lõhn ja helile värv ja lõhnale heli. Kuidas kõik on korraga niigi liiga hea, et oleks ainult selles hetkes, sulaks ühte kõigega... ja siis tuleb Foucault ja ütleb, et kõige meelest on Kõiksus hullus ja Kõiksuse meelest kõik ise hullud. Ja olemegi ju. Sest see, mis meil on, ei rahulda meid, me peame muutma, looma, saama, tegema.
Jah, ka mina nagu kõik teisedki tahan olla muutja ja looja. Ja kui muuta ja luua saab nii vähese abil, kõigest paari kristallikese LSD abil... see on ohtlikult ahvatlev. Ohtlikult ahvatlev juba pelgalt ideena, mis siis veel tõelisusena...
Ja nii ma armusingi. Muutmisse ja muutjasse. Aga Muutjat tuleb arvestada. Ja seda, et muutjasse armumine pole ilus ja ka muutmisse armumine võib olla ohtlik. Eriti kui armuda muutmise pärast. Ja teistpidi. Oehh, liiga keeruliseks läheb see lugu.
Igatahes, psühhofarmakoloogia ülekõige!