Kuidas minust sai laborirott

Ei-ei, ma olen ikka inimene veel. Õnneks. Vähemasti omast arust olen. Aga laboris olen ma ka. Meelsasti ja kaua, nii et tulevad suisa muistsed muusikakooli ajad meelde. Või võiks ütelda, et saavad isegi ületatud. Miks ma muidu olin varmalt nõus hingesugulust tundma communitiga, mis reklaamis ennast, kui sellistele inimestele mõeldud kohta, kes veedavad 99% oma ajast laboris/auditooriumis/raamatukogus. Minu puhul siis kehtiks justkui see esimene variant. Aga laboris on huvitav ka. Mitte ainult katseid teha ja koledasti tööd rabada. Lihtsalt... räägid lollimat ja targemat juttu ja aeg-ajalt aurutad kärbseseeni ja loodad, et suudad teised inimesed pilve ajada... kuigi kärbseseene aurudest seda niikuinii ei juhtu... pigem nende aurude küllusest.
Ja siis püüad mingitest pärlikestest helendavaid sähvatusi välja pigistada ja siis rotiajudest tulemusi võluda... lõbus. Ja kurb ja frustreeriv kah vahest. Ja vahel ootamatu.
Eiteamiks, aga siin ma olen ja teisiti ei või. Vist.