Algklassides oli lugu selle õppimise ja eriti kirjatehtnikaga, nagu oli. Nagu oli tähendab antud kontekstis: üle kivide ja kändude. Kirjutasin töid maha, sain kirjatehnika eest laita... nagu seal koolis veel isegi vastik poleks olnud.
Ja siis äkki.... hm, jälle ÄKKI. Kõik asjad on mu elus kuidagi arusaamatult ruttu esile tulnud. Oleks siis mingi ettevalmistusperiood või miskit. Nojah, aga meetrikõrguselt aialt peadpidi vastu asfaldti kukutakse ka ikka äkki ja mitte rahulikult ning vabatahtlikult. Tegelikult ma muidugi ei tea, kas sellel oli asjaga otsene seos. Äkki hoopis raskelt läbipõetud angiinil. Või veel millelgi teisel ehk kolmandal. Ehk ärakolimisel vanaema juurde ja pätipõlve lõppemisel? Siiski tahaks ju kole romantiliselt uskuda, et ikka see peadpidi vastu asfaldti kukkumine oli süüdi. Et sellest ka mu hilisemad koledad peavalud ja... Nojah, ühesõnaga tahan sedastada juttu, kuidas puupäisest pätist sai salapäraste haiguste ja mõtete käes vaevlev geenius... noh, niipalju mul ometi kainet mõistust on, et sellist jura ma päriselt ei usu. Loona kõlaks see aga võimsalt.
Tjah, aga igatahes muutusin ma niiöelda nohikuks. Kes sai iga klassi lõpus kiituskirju ja keda hakati järjekindlalt kõikvõimalikele olümpiaadidele saatma. Ja keda nüüd, kui kehakaal enam probleemiks polnud sai siis nohikuks hüüda... ja seda kuni gümnaasiumini välja. Siis juhtus ju jälle ÄKKI. Kummaline see inimese elusaatus
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar